mene. Aga ta näitas nagu pimedatele ja rääkis kurtidele, sest kui ta järgmisel õhtul oma poisikarja keskel istus, siis sündis niisugune mürgeldamine, et hoia peaaegu politsei eest. Ja kui härra Maurus viimaks oma ähvardust hakkas teostama ja poisse üldse enam tsirkusse ei lubanud, siis kadusid need kodunt ja pugesid galeriile, kus oli odav ja kus võis karjuda niipalju kui süda kutsub, ilma et keegi tuleks vaigistama, ning kust ei leidnud sind keegi pagan, nii et võisid pärast härra Maurusele valetada, mis aga heaks arvasid. Kui muidu raha ei jätkunud, siis müüdi raamatud bukinistile, aga tsirkuse kassa pidi oma osa saama.
Suur vaimustus ei piirdunud ainult tsirkusetelgiga, vaid tema saatis poisse kogu linnas, ka koolimajas, isegi tunnis, nagu oleks kõik kohad täis joovastavat uima. Maadlemine ja igasugune rammukatsumine või -näitamine muutus igapäevase elu a-ks ja o-ks. Kui tänini peaasjalikult ainult Sikk oli tagunud rusikatega oma rinna- ja käsivarrelihaseid, „pumbanud“ voodiotste, toolide ja laudade vahel ning tõstnud toole tugedest ühe käega, hoides neid põikloodis, siis tegi seda nüüd juba peaaegu terve asutis, Indrekki tegi. Võib-olla, kui tsirkus oleks kauemaks linna jäänud ja maadlused kauemini kestnud, siis oleks ehk härra Maurus isegi viimaks hakanud oma vanu lihaseid proovima, kuna härra Koovi tegi seda juba nüüdki paar korda, tegi küll naljatades, aga ikkagi tegi — nii kaugele levis tsirkuse uim.
Suurimaks toreduseks muutus nüüd tugev turi ja kael, nii et, kui käpuli laskud, siis ükski ei jõuaks su pead maha suruda, kaela kõverdada ja et võimalik oleks maadeldes silda teha, sest sillategemine ja dopeltnelson olid nädalate kaupa nõnda moes, et mõni mees oleks vabal ajal elanud rohkem selili ja pooksil kui püsti ning nelsonita. Ka Indrek käis hulga aega pondunud kaelasoonte ja paisunud musklitega. Pea tundus raskena, segasena ja tuimana, nagu see polekski tema oma pea, vaid mõni lähker, milles loksub hapupiim. Kõrvad õhetasid öösi, sest mis maadleja sa oled,
