linnas, mõlemal pool jõge. Aga muidugi, polnud parata, pidi alistuma saatusele.
Aga üheks jätkus nende kuulsusest ometi: kõik hakkasid murdma ja painutama vene keelt luuleks. Ja Pajupill, kes oli pääsenud alguses mõjule eesti salmikutega, langes unustusse sama ruttu, nagu tõusis vene keele murdjate kuulsus. Varsti pidid ometi kõik mõistma, et polnud sugugi nii lihtne Pajupilli kõrvale suruda, nagu esimeses õhinas paistis. Samal ajal, kus vene keeles luuletamine möllas otse katkuna poiste seas, ilmus mingisugune eesti, vene, saksa ja ladina keele segust sepitsetud salmik, millel kreekakeelne pealkiri. Salmik tegi kõigile nalja ja osutus lõpuks pilkevemmalvärsiks kõigi kohta, kes püüdsid luuleks tarvitada võõrast keelt. Kõigil oli selge, et salmiku sepitseja võis olla ainult Pajupill, kes oli teiste kuulsuse üle kade. Alguses eitas ta seda, aga pärast võttis ta salmiku omaks ning põhjendas seda naeruvääristamist. See puudutas valusalt viimse klassi õpilast Vellemaad, suurimat kuulsust venekeelse luule alal, kes arvas tarviliseks sõna võtta nõnda:
„Kõik suured luuletajad on alguses võõras keeles luuletanud — Puškin, Lermontov jne. Emakeel on liiga kodune, sellepärast on ta liiga lihtne ja arusaadav. Aga luule ei tohi lihtne ja arusaadav olla, sest lihtne ja arusaadav ei olegi luule, vaid proosa. Luule peab olema raske aru saada, sest siis on ta palju sügavam. Kõik suured luuletised on sügavad. Hiljuti ma lugesin ühte kuulsat saksa professorit ja see ütleb, et Goethe „Fausti“ teist jagu pole tänini veel keegi täiesti mõistnud, sest see on nagu üks väga keeruline hinnamõistatus, mida ei oska keegi üles arvata. Niisugune mõistatus peab olema suur ja sügav luule. Nietzsche pidi ka alguses kirjutama võõras keeles, et saaks sügavam, aga tema pole luuletaja ja sellepärast kirjutas ta viimaks ikka saksa keeles, sest temal pole vaja olla nii sügav, nagu Goethe. Aga mina tahan olla luuletaja ja sellepärast kirjutan ma vene keeles, mis on suur ja sügav keel, nii
407
