gümnaasiumis, aga see ei lükka ju minu arvamist ümber, sest Puškin ja Lermontov luuletasid ju alguses prantsuse keeles ja nemad on ometi suured ja sügavad luuletajad. Aga mis on hea neile, miks pole see siis lubatud minule ja igale teisele, kes ka tahavad sügavaid luuletisi luuletada. Või ei ole Puškin või Lermontov sügavad või pole nad prantsuse keeles luuletanud? Vastaku mulle Pajupill, kui ta nii väga uhkustab oma teadmistega!“
„Puškin ja Lermontov olid noores eas prantsuse kadakad, sellepärast nad luuletasid prantsuse keeles,“ vastas Pajupill. „Aga kas siis meie ka peame sellepärast kadakaks hakkama, et Puškin ja Lermontov olid kadakad?“
Nüüd läks vaidlus otse praginal lahti küsimuse üle, kas Puškin ja Lermontov olid kadakad, või kuigi nad olid, kas on siis sünnis kuulsate surnute kohta nõnda öelda, kes ei saa ennast enam kaitsta. Vellemaa võttis oma võitluse lipukirjaks: lamajat ei lööda, aga Pajupill arvas, et kes enam kunagi ei tõuse, sel on ükskõik, mis tema kohta öeldakse. Vaidluse lepitajaks ilmus Tigapuu, sest tema oskas asju nii ja teisiti käänata. Tema andis kõige pealt mõlemale pisut õigust, mis mõjus rahustavalt. Nõnda oli tal aega edasi rääkida ja öelda, et luule sügavuse peaallikaks on riim, sest see tõmbab tähelepanu endale ja nõnda jääb ka kõige lihtsam luuletis arusaamatuks ja sügavaks.
„Riimi pärast ongi luule ikka sügavam kui proosa,“ ütles ta. „Sellepärast on luulel sisu kõrvaline asi, ainult riim, sest riim teeb sügavaks. Kes sisu peale rõhku paneb, see võib proosat kirjutada. See on minu arvamine luule sügavusest. Sellepärast on luules peaasi riim. Ja mina arvan, et kui on leitud riimid, siis on ka leitud luule ja tema sügavus, nii et luuletamine on siis naljaasi. Sellepärast peaksid need, kes tahavad luuletajaks saada, ilusaid riime korjama, muidu ei saa neist sügavaid luuletajaid, üks kõik mis keeles nad luuletavad.“
See nõuanne leidis nii mõnegi poolehoidja, kes
409
