teda tarvitame ainult suurtel ülemaalistel rahvapidudel, mida peame keisri majesteedi armust. Emakeel on meile nagu mõni kallis pidurõivas, mille ajame omale selga ainult suurtel ja kallistel pühadel. Aga meie ei või mitte alati pühi pidada, vaid peame tööd tegema, aina tööd tegema, sest meie oleme väike ja vaene rahvas, nii et meie võime ainult harva omale pidurõivad selga ajada, see on emakeelt kõnelda. Aga meie tahame teda ikka au sees pidada ja teda armastada, nagu peab katoliku kirik au sees vana ladina keelt ja vene kirik slaavi keelt, mis on nende kallid ja pühad keeled. Kui siis keegi pidulikult kõneleb, siis teeb ta seda ikka eesti emakeeles. Aga luule on pidukeel, sellepärast räägib luuletaja emakeeles, sest muidu on tema sõnad nagu vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis kõliseb: neis pole armastust, ja kus pole armastust, seal pole ka sügavust, olgu ta nii tume ja arusaamatu kui tahes. Nii et armastus on ainuüksi see, mis teeb silma ja sõna sügavaks. Kes ei armasta, selle silm on lame ja selle sõna on kume ja, kuigi ta räägiks inglite keelel, ometi ei võidaks ta südameid, mida võidab ainult armastus. Juut on küll valelik ja tema ei armasta muud kui kulda, aga seda armastab ta juba kõigest südamest. Sellepärast teab juut, mis on armastus, ja me peame uskuma valelikku juuti, kui ta ütleb Saalomoni suu läbi: Kõik on tühi, paljas ja tühi, kui pole armastust…“
Niisugune oli härra Mauruse enese arvamus luule tumedusest ja sügavusest. Kuigi selle üle naerdi ja naljatati, hoopis ilma mõjuta ei pääsenud need sõnad siiski õpilaste kõrvust mööda. Ei jätnud küll Vellemaa vene keeles luuletamist, ei jätnud ka Tigapuu oma pooldajatega riimidelükkimist, aga nende kõrvale asus uus trobikond, kes kukkusid taguma salmidesse igasugust armastust. Hea meelega oleksid nad uputanud kas või kogu maailma oma armumulinasse ja ühes maailmaga oleks siis hukkunud ka härra Mauruse esimese järgu asutis. Õnneks jäi aga terveks niihästi maailm kui ka asutis, kus vulises armukatel.
Indrek ei kuulunud luuletajate kilda. Aga härra
411
