XXVIII.
See mõte ajas Indrekut ikka sagedamini külastama Vaarmannide perekonda nende keldrikorteris, sest see oli ainuke paik, kus ta arvas võivat otsida armastust. Siin paistis niipalju vaesust ja viletsust, et kui ei leiduks vastukaaluks armastust, siis peaks elu muutuma väljakannatamatuks, eriti Tiinal, kes on vahete-vahel terved päevad üksipäinis kodu, sest ema käib pesus ja Molli õmblemas. Niisuguseil korril jookseb Indrek mõnikord silmapilguks, mõnikord ka pikemaks ajaks, nagu võimalik, vigase tütarlapse juurde, et vaadata, kuis ta ajaviiteks kogu korteri pahupidi on pööranud ja ajuti ise räbalahunnikusse kuhugi nurka või ka keset põrandat väsinult ja tülpinult magama uinunud. Isegi õhtul, kui ema ja õde koju tulnud, ei ole neil viletsa lapse tarvis aega, sest siis on neil kümme asja talitada.
Muu seas kuulub nende kohuste hulka ka lumevedamine tänavalt hoovi ja aeda. Seda tehakse harilikult ikka õhtul, sagedasti peaaegu südaööl, sest muul ajal pole võimalik. Ükskord, kui lumehanged seisid nagu viljaaunad tänaval, läks Indrek emale ja tütrele appi neid ära vedama, mitte tõsiselt, vaid ainult naljaks, vallatuseks, aga varsti sai sellest esmakordsest naljast päris vana tõsi ise. Ainult ühte kartis Indrek selle juures: teda võidakse näha, kuigi see sündis hilja õhtul. Aga Molli leidis noormehe kartuse summutamiseks peagi hea abinõu: ta andis talle selga isa palitu, mis oli veel järel, ja pähe isa mütsi, mis nii suur, et Indreku pea sinna sisse ära uppus. Kuid seda parem, seda ebatuntavamaks ta tegi. Nõnda oli hea ja soe. Silmad kadusid mütsinoka alla, nii et neid ei näinud
413
