kedel ei puutu ka jalad maha, aga ikka tantsivad nad ja hoiavad kõvasti tiibadest kinni. Ära sa palju vahi, siis hakkab pea ringi käima. Jalgest pole lugu, nemad ei hakka kunagi ringi käima.“
„Minu pea ei käi ringi,“ ütles Tiina.
„Ei käi?“ küsis Indrek ja keerutas end keset põrandat ühes lapsega. „Aga nüüd?“
„Juba hakkab,“ vastas Tiina. „Tee veel, see on nii hea. Veel, veel!“
Sel silmapilgul hakkas eestoast mingisugune ärev kisa kostma, mille sekka lõikas kellegi tuttav hääl. Indrek tõttas ühes teistega eesruumi ja sattus vastamisi härra Maurusega, kes oli palja peaga, kandis öökuube ja tuhvleid ning hoidis käsist kahte tütarlast, kahte pidulist, kes nutsid. Nende selja taga vahtisid Tigapuu, Vainukägu ja Vutt.
„Siin nad on!“ hüüdis härra Maurus võidurõõmsalt. „Kätte sain! Just needsamad!“
Aga samal hetkel märkas ta Indrekut teiste piduliste keskel, jättis tütarlapsed sinna paika ja tormas tema juurde.
„Šinder!“ hüüdis ta. „Mis teete siin? Mis maja see on? Mis tüdruk see on? Pange ta maha! Silmapilk pange see tüdruk sülest!“
Indrek tahtis lapse voodi viia.
„Kuhu te lähete!“ karjus härra Maurus. „Kui mina ütlen, pange tüdruk maha, siis peab poiss kohe tüdruku maha panema.“
Indrek pani lapse toolile.
„Kes sa oled?“ küsis Maurus.
„Mina olen Tiina,“ vastas laps.
„Viisakas laps tõuseb püsti, kui ta vanainimesega räägib,“ õpetas härra Maurus. „Näed sa, et mul on hall habe? Halli habeme ees peab laps püsti tõusma.“
„Härra Maurus…“ tahtis Indrek vahele rääkida.
„Mitte segada, kui härra Maurus räägib,“ käratas direktor ja pöördus uuesti lapse poole: „Miks ei tõuse sa minu halli habeme ees püsti?“
