pimedas mööda uulitsat taga ajama, sest nad käivad minu poisse rikkumas oma kõlistamisega. Minul on kõrralikud poisid, ausad poisid; aga kui noored tüdrukud ühtepuhku kõlistavad, mis aitab siis, et poiss on aus ja kõrralik! Sellepärast küsin ma: Mis maja see siin on ja mis naisterahvas, Frauenzimmer, olete teie, et teie tüdrukud käivad minu kella kõlistamas? Härra Maurus ei lahku siit enne, kui ta teab, mis maja see siin on ja mis tüdrukud, kes nõnda poistele kõlistavad, et mina pean neid taga ajama. Vastake, härra Maurus ootab, härra Maurus ja tema kõrralikud poisid.“
Muidugi, härra Maurus ja tema „kõrralikud poisid“, kes vana selja taga aina itsitasid, said kõik teada. Proua Vaarmannil oli pidu ja paar piduplikat tahtsid Mauruse poistele pisut „itsi“ teha, milleks läksid uksekella tõmbama, et peale seda jalgele tuld anda ja kaduda. Paar korda õnnestus see temp, ilma et oleks teada saadud, kes kõlistab. Aga siis pani härra Maurus vahid välja ja hoidis ise ühe käega ukse pidemest, teisega võtmest, et võimalik oleks ust silmapilkselt avada. Aga siis tekkis tal kahtlus, kas ehk poisid ei mängi kõlistajaga kokku, ja nõnda pani ta Tigapuu ukseavajaks ja asus ise teistele poistele juhiks kõlistajatepüüdmiseks. Ja kui siis piduplikad tulid kolmat korda kõlistama, avanes uks silmapilkselt ja laskis püüdjad tänavale, kes tulid ajades kuni Vaarmannide maja õue, kus tabasid kõlistajad. Need hakkasid nutma ja tulid ühes tabajatega siia, kus nad praegu on. Kui see kõik oli selgitatud, küsis härra Maurus:
„Kas mul on õigus küsida, mis maja see on, ei või ja?“
„Jah, härr Maurusel on õigus,“ oli emand Vaarmann nüüd nõus, „aga meie kõik oleme anständi ja ontli inimesed.“
„No näete,“ ütles Maurus võidurõõmsalt, „härra Maurusel on ikka õigus, härra Maurusel ja tema poistel. Need ei püüa tüdrukuid muidu, kui nad kõlista-
