Kargud toodi tütarlapse kätte.
„Näita nüüd meile, kuis sa käid,“ ütles härra Maurus.
Tütarlaps näitas, tehes karkudel mõne hüppe toas.
„Väga hea,“ ütles härra Maurus. „Kui jumal võtab inimeselt jalad, siis annab ta temale kargud, aga päris ilma ei jäta ta kedagi.“
„Kui ma suureks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, saadab oma ingli, see teeb, sest muidu ei saa ma mehele,“ seletas Tiina.
„Õige, väga õige,“ kiitis härra Maurus, „jumal saadab oma ingli, see paneb mehele. Ja oleks sa poiss, siis ütleks härra Maurus sulle nõnda: minul on siin lähedal suur kool ja seal on palju poissa, tule ka sina seniks sinna, kui jumala ingel on teel, tule sinna ja õpi rehkendust ning ladina keelt. Mul oleks sind seal väga vaja, sest minul on kõiksugu poissa, aga karkudega pole ühtegi. Tule sinna ja õpi ka kreeka keelt, sest ka karkudega võib kreeka keelt õpida. Parem on kargud kreeka keelega kui kargud ilma kreeka keeleta. Jah, nõnda ütleks härra Maurus, kui sa oleksid poiss. Aga sina oled tüdruk ja tüdrukuid ei või härra Maurus oma kooli lasta, sest poisid jooksevad su karkudega ümber. Jajah, poisid jooksevad tüdruku ümber, kui tal on kargud, nii et… Warten Sie, warten Sie…“ Härra Maurus peatus ja vaatas ümber.
„Paas!“ hüüdis ta siis. „Teie tantsisite selle lapsega?“
„Jah, see tegi talle rõõmu,“ ütles Indrek.
Härra Maurus vahtis talle uurivalt silma ja ütles siis:
„Siis tehke talle veel rõõmu, kuni jumal oma ingli saadab, sest ladina ja kreeka keelt ta ei saa niikuinii õppima tulla.“
Ja ta pöördus ukse poole, et minna, aga lävel peatus ta ja ütles:
„Aga mitte enam härra Mauruse kella kõlistada, sest see rikub tema ausad ja kõrralikud poisid ära, kui noored tüdrukud pimedas kõlistavad. Aga teie, Paas,
