Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/44

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Pärast lõunat muretses Tigapuu omale korrapidajaks asemiku ja ütles sellele:

„Meie peame Paasiga linna minema, vana käskis.“

Ja nad ajasid palitud selga ning kadusid, aga hoovivärava kaudu, sest Tigapuu arvates oli nõnda lihtsam, ei torka teistele silma, ei ärata kadedust.

„Kõige pealt lähme siia,“ rääkis Tigapuu ja viis Indreku millegi pärast südalinnast otseteed kaugemale.

„Me ju eile läksime siit,“ ütles Indrek, kes kuidagi ei taibanud, miks Tigapuu valis selle tee.

„Mis sa eilsest räägid,“ vastas Tigapuu, „eile oli ühes teistega, täna oleme kahekesi. Täna on aega vaadata ja aru pidada. Täna alles mõistad, kui lai on see jõgi. Ja kui sa veel teaksid, kuipalju siia suvel inimesi upub! Nii kui kärbseid! Lihtsalt hirmus! Peaaegu igapäev veetakse teisi välja. Hakkavad põiki üle ujuma, ja muud kui põhja, sest temast ei jaksa keegi üle ujuda. Saad pooleni, oled väsinud, ujud üle poole — kramp, saad juba kalda ääre — rabandus ja nõnda suredki sinna, nagu selleks, et teistel oleks hõlbus sind välja tõmmata. Mina isegi vedisin ühe niisukese rabandusemehe kuivale, alles siis läksin politseisse. Ja keda ei võta kramp ega rabandus, see saab aeruga pähe või jääb mõne aurulaeva alla. Sest ühte pead sa teadma: aerutajaid on siin ilusa ilmaga nagu sipelgaid mere ääres. Aerud muud kui välguvad aina, nagu lendaksid luiged. Ja aerude vahel tiirlevad aurulaevad, ikka üksteise järele, üksteise järele või teineteisest mööda, aina mööda. Ütle nüüd ise, kuidas sa seal ujud, kus niipalju aurulaevu. Juba paljast hirmust saad krambi jalga või rabanduse südamesse. Jah, oleks veel suine aeg, siis sa näeksid. Soojaga aina tudengid, tudengid, tudengid… venelased, sakslased, poolakad… kõik särgiväel, õllekorvid lootsikus… ise trimpavad, laulavad. Rahvas istub kaldal, kuulab. Mine katsu veel seal ujuda! Kohe mõlaga pähe, muud midagi. Ja ära piiksatagi, muidu saad paremini… Aga nüüd pole suuremat midagi, sellepärast pöörame siit paremat kätt, sest kaua sa ikka jõge vahid, vesi nagu vesi kunagi. Juba eile nägid teda. Puusilda tead sa ka! Mineval kevadel pidid jää-

44