aga naiseks ei saa ma tulla. Mõistke mind õieti, kui te mind veel vähegi armastate — ma ei või, ei või. Esteks olen ma teist aasta või kaks vanem, aga naine ei tohi kunagi vanem olla, ema ütleb alati seda. Ja siis armastan ma teid ning ei või sellepärast, jüst sellepärast ei või, et nii väga armastan. Sest ema ütleb alati: „Ära mine sellele, keda armastad, — saad õnnetuks, sest armastus teeb õnnetuks. Mina läksin sellele, ütleb ema, keda armastasin, ja nüüd olen õnnetu. Ema ütleb, et mehed surevad ära, kui neid armastakse, surevad kui kärbsed armastuse kätte, ütleb ema. Sellepärast õpi vene keel ära, ütleb, ja mine mõne venelasele, sest ega sa teda ikka nõnda armasta kui oma inimest. See oligi, millest ma tahtsin sulle rääkida, et meie vahel oleks kõik klaar ja puhas, sest naiseks ei saa ma niikuinii tulla.“
Hulgast sõnust käis Indrekul pea üsna ringi. Ta oli mõelnud rääkida õpetajaeksamist, mille ta teeb sügisel ja ka ülikoolist, kuhu ta tahab läbi raiuda, maksku mis maksab — just läbi raiuda, nõnda mõtles ta öelda, — aga nüüd loobus ta kõigest. Selle asemel ütles ta:
„Ega ma pole teid praegu omale naiseks tahtnudki, sest…“
„Nii need mehed on!“ hüüdis neiu valmilt vahele, ilma et oleks lause lõppugi oodanud, ja tõusis püsti. „Mina räägin ja räägin armastusest, põlvitan, aga tema: ega ma pole tahtnudki. Nii kui labidaga pähe!…“
„Lubage, et ma lõpetan,“ palus Indrek vahele.
„Ei; mina ei taha enam midagi kuulda, sellest aitab. Tähendab, emal on ikka õigus, kui ta ütleb: „Mis sa poisikesega jändad, ega temast su võtjat ikka saa!“ Nii see on, mis sinna parata. Meie saatus on ikka niisuke, naiste saatus, tähendab. Armastad ja armastad, aga vastuarmastust ei ole. Pidage suu ja kuulake nüüd! Ei ole, ei ole, ei ole! Ma tundsin juba seal õunapuu all, et õiget ei ole. Hoidke nüüd käed eemal, nüüd hoidke eemal! Aga teate mis? Armastusega on ikka nõnda, et kui teda ei ole, siis ta ka ei tule. Sõprus
