et sa niisukesi asju kuulad ja neist räägid. Tema hoidis ikka ka pead kangesti kahe käega kinni ja kaebas: ei saa aru, mitte ei saa aru. Nii sina oma armastusega, selle tõsisega. Mis tast tühjast rääkida või arutada, kui teda ilmas niikuinii kuigi palju ei ole. Näed isegi, igal pool jooksevad mudilased. Ainult meil mõisas oli valitseja, see ei saanud oma naisega lapsi. Kõik rääkisid siis, et nad küll kangesti armastanud, aga lapsi ikka ei saand. Tähendab, neil oli siis see tõsine armastus. Aga see oli siis, nüüd pole tõsist armastust enam olemaski. Nüüd on hoopis teisiti: nii kui ligi lased, poogib külge.“
Nõnda rääkis elutark emand Vaarmann ja ei pannud mõttetarkust armastuses mikski. Aga ka Indrek, kui ta hiljem katsus meelde tuletada, mis nad Molliga rääkinud, ei saanud tundest lahti, et tema esitatud mõttetarkusega pidi kuidagi viltu olema, see oli kindel. Ainult selles võis kahelda, kas mõttetarkus oli viltu tema või mõttetarga süü läbi. Ta tundis, et on lihtsalt rumal targutada, kui põleb ihu ja valutab süda. Samuti rumal tundus veel kord jalaga üle Vaarmannide läve astuda, sest kus armastusest niipalju räägitud, sealt põgeneb ta. Ometi ei võinud Indrek muidu, kui pidi endise armastuse paika üks või teine kord tagasi minema. Oli küll piinlik ja raske, aga ta läks siiski, nagu otsiks ta vanalt leelõukalt tuld või nagu oleks ta mõni vilumata roimar, kes tahaks vähemalt kordki veel näha oma roima paika. Just nii: Molliga kahekesi olid nad endi armastuse tapnud ja nüüd tahtis Indrek näha seda paika, nagu võiksid siin kuski leiduda värsked verejäljed.
Kord leidis ta väikese Tiina üksinda kodunt. „Noalaev“ oli üleni igasugust rämpsu ja koli täis aetud ja Tiina ise ronis ning aeles selle keskel. Indrekut nähes sai ta meeletult rõõmsaks ja langes talle õnnejoovastuses kaela.
„See on hea, et sa täna tulid,“ ütles ta, „täna pole teisi kodus. Nüüd võin ma sulle kõik öelda. Tead: Molli valetab kui ta ütleb et ta sind armastab. Tema
445
