ma veelgi olen üksi, sest ma olen alles väike ja jalad on mul haiged ka, aga kui ma suureks saan ja mehele lähen, siis on mu jalad terved ja siis ei taha ma enam nii kaua üksi olla, kui mul on mees, kes mu eest muretseb. Eks ole nii?“
„Muidugi,“ lausus Indrek.
„Näed nüüd isegi, et ma pole nii rumal kui teised arvavad.“
„Sa oled tark tüdruk,“ kiitis Indrek, kuna tal endal nagu mingisugune jääpank rinnas paisus, mis ometi aina kõrvetas.
„Aga ära sa sest mammale ja Mollile räägi, et sa nüüd kõik tead,“ keelas Tiina, „sest siis saan mina kohe oma jao. Ja minule on kerge anda, sest mina ei saa oma karkudega eest ära. Ainult sängi alla või kapi taha, muud midagi. Nii et hoia mind ja tule ikka siia, nagu usuksid sa, mis Molli räägib. Aga ära tule sugugi tema, vaid minu pärast, sest nüüd sa tead, mis ma teen, kui ma saan suureks ja terveks. See on meie saladus, keegi seda teada ei saa. Ja mind võid sa kindlasti uskuda. Tuled sa mind ikka veel vaatama?“ küsis laps lõpuks, nagu ei usuks ta Indrekut.
„Tulen,“ vastas see. „Tulen kindlasti.“ Aga ise oli ta veendunud, et siia keldrikorterisse ei too ta oma jalga enam iialgi. Ometi pidi see teisiti minema.
447
