Ramilda otse tema ees ja tegi kätega mingisuguseid ebamääraseid liigutusi, nagu mõtleks ta Indrekut puudutada või midagi selletaolist. Aga niipea kui Indreku silmad olid selgunud, kadus neius kõik ebamäärasus ja ta ütles:
„Ma olen nii rõõmus, et ma teis ei eksinud, vähemalt teis mitte. See on nii imeline, kui on keegi, keda täiesti usaldad ja kellele loodad. Kuigi sa kunagi tema abi ei peaks tarvitama, ometi on hea, kui tead, et see abi on olemas. Inimesed usuvad vist sellepärast jumalatki, et neil oleks aga viimane abi käepärast; usuvad isegi need, kes tõepoolest arvavad, et see abi ei tule kunagi. Usuvad lihtsalt, et aga võiks endale öelda: tuleb, mis tuleb, aga jumala abi on ikka veel olemas, ning nõnda usuvadki. Tädi tegi väga hästi, et ta mulle teist tol korral kirjutas; muidu poleks ma kunagi sellele mõttele tulnud ja siis poleks teadnud ma ka täna teilt seda küsida. Aga nüüd sain ometi teada, et ka minul on see sõber või inimene olemas, kellest rääkis mulle siis doktor Hirschfänger. Ja kui nad mu sinna tagasi viivad, siis võin ma talle öelda… Siiski, milleks seda, mis puutub see temasse või kellegisse teisesse. See on ainult meie asi, nagu need tassikõrvad, mis me tol korral murdsime. Aga kuhu te nad siis viskasite? Ei mäleta enam? Ongi ükskõik, sest see oli nii meeletu ja rumal. Vaene tädi! Aga mina olen nüüd hoopis teine, sest ma olen palju vanem. Kas usute, et ma nüüd mõistlikum olen? Usute või ei? Öelge päris otsekoheselt. Aga ärge parem vastake: ma näen juba teie näost, et te ei usu. Ja teate: teie pole ka mõistlikumaks läind või, nagu tädi kirjutas, soliidsemaks, mitte põrmugi. Sellepärast võingi ma teiega nõnda rääkida. Aga nüüd head päeva, sest tund on varsti läbi. Homme sõidan maale, oma teise tädi juure, papa arvab, et seal on mu tervisele kasulikum. Temal ja sellel tädil siin pole ju minu tarvis põrmugi aega, neil on ju nende poisid ja poiste supp. Nagu ikka! Nad ütlevad: nüüd oled isegi vana küll, et iseenda eest hoolitseda. Aga seda nad ainult ütlevad, sest tõepoolest
459
