nu peale, noh, ja mis ta sai? Teate, mis ta sai? Veel surisängil tema poeg valetas talle, seda sai ta; uskuge või ärge uskuge, aga ta lausa valetas, sest ta tõotas oma isa korjuse viia Rheini äärde, jah, seda tõotas ta. Ja see poeg olen mina. Mitte et ma selgi silmapilgul oleksin uskunud — te teate, vahel on niisugune usk, mis kestab ainult silmapilgu, või õigemini: usk kestab alati ainult silmapilgu, usk, mis võib imet teha, usuekstaas — nii siis, ma ei uskunud sel silmapilgulgi, et ma tõotuse peaksin; ma lihtsalt valetasin, sest ma tahtsin, et isa sureks rahulikult ja rõõmsalt, et tal oleks õnnelik surm. Mõtlesin, et — oled oma eluajal küllalt vaeva näinud ja õnnetusi kannatanud ning harva on sinu unistused täide läinud; ole siis vähemalt surisängilgi rahulik ja rõõmus, nagu ootaks sind ees vaikne ja segamatu õnn. Nõnda mõtlesin ma, kui ma talle lausa valetasin. Ja mis teie arvate, tegin ma hästi või halvasti? Talitasin ma õieti?“
„Minu arvates küll, härra Schulz,“ vastas Indrek.
„Arvate seda tõesti?“ usutas vanamees.
„Tõesti!“ kinnitas Indrek.
„Mina ise arvasin alguses sedasama,“ rääkis vanahärra, „aga pärast lõin kahtlema. Ja teate millal? Kevadel, kui hauakünka üles tegin ja sinna lilled istutasin — isa suri nimelt lumepaiku —, siis hakkasin kahtlema. Täpsemalt: ma lõin kahtlema siis, kui nägin, et lilled ilusasti kasvama hakanud. Ning mida priskemini lilled kasvasid, seda rohkem mina kahtlesin. Lillede kasv tuletas mulle meelde nimelt egoismi, lillede kasv minu isa haual. Ja nõnda küsisin endalt: Kas oli minu vale isale tõesti armastuse vale või ainult peidetud egoism? Ma ehk ei teinud kõike võimalikku, et isa kodumaale viia, sest ma mõtlesin rohkem iseendale kui temale, ja et ikkagi nägu teha, nagu mõtleksin ma aina temale, selleks leidsin selle vale. Mul oli raske näha palvet ja etteheidet isa kustuvais silmis, ja et sellest raskusest pääseda, valetasin ma, et aga iseendal oleks kergem. Isa saatus jättis mind ehk hoopis ükskõikseks, sest ma mõtlesin: tema sureb varsti niikuinii,
465
