et teadvus elab edasi, ainult meie ei oska temaga tänapäev veel ühendusse astuda. Ühesõnaga — surnute ja elavate teadvuse vahel pole kontakti. Aga see võidakse leida kui mitte täna, siis homme, sest ilmas leiutatakse kõiki asju, miks siis mitte seda kontakti! Ja mis sünnib siis? Siis tuleb minu surnud isa ja ütleb mulle: „Poeg, miks sa mulle tol korral valetasid?“ Ja mis pean mina kui aus inimene temale vastama? Aga ütleme, et mina suren enne, kui see nimetatud kontakt leitakse. Olen ma siis pääsenud? Ei, sest pärast surma võib isa mulle sama etteheite teha, nagu enne surmagi. Mõistate? Sest kui teadvus jääb, siis on surnute teadvuse vahel ometi kontakt olemas, see on loomulik. Ja kas te oskate mulle öelda, mis pean oma surnud isale vastama, kui ta minult peale surma äkki küsib: „Poeg, miks sa valetasid mulle?“ Ja mõelge ometi, et mind maetakse ehk siiasamasse, tema kõrvale ja ma laman siin aastad, aastasajad, aastatuhanded, võib-olla lamame kõrvuti siin miljonid aastad ja minu isa ei teegi muud kui aga küsib: „Poeg, miks sa valetasid mulle?“ Mis te arvate, mis oleks jumal teinud, jumal, kes peab olema igavene tõde, kes aga võib olla ka vale, mis ta oleks teinud, kui tema poeg oleks talle valetanud? Kui ta oleks tõotanud näiteks maailma lunastada ja poleks seda ometi teinud, vaid oleks lihtsalt öelnud: „Isa, ma lubasin küll, aga nüüd olen ma järele mõelnud ja sellepärast võta mind niisama taeva tagasi.“ Mis oleks jumal niisugusel korral teinud? mis te arvate? Mina ütlen mis: ta oleks oma poja heitnud alla põrguauku, seda oleks ta teinud, sinnasamasse, kus istub tema esimene poeg.“ Härra Schulz pistis oma suu otse Indreku juurde ja rääkis viimased sõnad tasa ja saladuslikult, nagu võiks jumal ise tema sõnu muidu kuulda. „Jah, sinna oleks ta tema heitnud, oma venna juurde, sest ka kurat on jumala poeg, pange seda tähele, kurat on jumala esimene, jumala vanim poeg, kes müüs oma õigused läätseleeme eest. Isa saatis ta maailma, et ta selle lunastaks, aga tema ei teinud seda, lubas, aga ei pidanud oma lubadust, valetas oma igavesele isale, ja
467
