nagu oleks maailmas kogu aasta kõik paigal püsinud. Kirju kass varitses endiselt hiiri ja Tiina koperdas oma karkudega laudseina taga, kuhu ta nad harilikult jättis, kui puges Indreku juurde kuuri. Temal on ikka midagi uudist, mida peab jutustama, eriti on tal uudist Molli suhtes, sest ta arvab, et see võiks Indrekut huvitada.
„Molli õmbleb omale nüüd uusi särka,“ räägib ta Indrekule. „Teeb hästi uhked, tikandused, pitsid ja kõik. Riie on valge-valge ja peenike nagu siid; enne olid tal kollasest, see on tugevam, peab kauem vastu. Kui sa tahad, ma näitan sulle, kui valge ja peenike. Ta peidab nad küll kummuti, kui ise ära läheb, aga mina tean, kus võti. Tema arvab küll, et mina ei tea, aga mina tean. Nii et kui tahad, ma näitan. Ema ütleb, et temal on ainult siis kord niisuksed särgid olnd, kui isa elas ja nemad olid alles rikkad. Mind siis veel ei olndki — ütleb ema. Kui mina tulin, siis olid juba vaesed, nii et mina olen vaese rahva laps. Aga Molli sündis siis, kui olid rikkad, sellepärast on tema rikka rahva laps, mina ei ole. Ja tema on selle peale uhke ning tahab rikast meest, sest kuidas inimene sünnib, nõnda peab ta elama — ütleb Molli. Tema sündis rikkalt ja peab ka rikas olema — teeb need särgid; mina sündisin vaeselt ja peangi vaene olema — minu särgid ja püksid on närud. Mina teen omale seisusekohased särgid — ütleb Molli, ja ema ütleb, et meie saame Molli läbi ka seisusekohaseks. Aga see ei meeldi Mollile, et meie ka, tema tahab üksi olla seisusekohane. Teil pole ju õiget särkigi seljas — ütleb ta minule ja emale — mis seisusekohane teie olete! Ja ega ma olegi, kui tahad, vaata.“ Tiina tõstis oma kleidikese üles ja näitas Indrekule, mis kattis tema armetut keha. Siis ütles ta: „Nüüd sa tead, mis on minu seisus; aga tule, ma näitan sulle nüüd Molli seisust, et sa teaksid. Tule, kodus pole ju kedagi ja võtit ma tean.“
Tiina tahtis maksku mis maksab Indrekule näidata Molli „seisust“, nagu ta ütles, aga Indrek ei tahtnud seda näha. See tõi nende vahele teatava lahkheli,
471
