XXXIII.
Aga kui ka viimane pääsukesepesa oli poegadest tühi, siis hakkas sügis tulema, sest siis julges ta tulla, enne mitte. Põhuhoones istus siis kirju kass üksinda ja valvas hiiri, kes jäid ühes kassiga talveks siia, sest neil polnud tiibu, et lennata kaugele soojale maale, kuhu päike läheb talveks.
Nõnda algas uus õppeaasta. Algas suur tegemine ja toimetamine, suur jooksmine — hommikust õhtuni, vahel ka õhtust hommikuni, nagu oleks suure ähmiga vahetatud öö ja päev. Uksekell aina kõlises ja kõlises, nagu oleks kustki lastud temasse elektrit. Aga elektrit ei olnud, tulid ainult endised õpilased rändlindudena tagasi ja tõid kaasa suure hulga uusi.
Juba mõni nädal varemalt oli saabunud härra Miilinõmm, asutise endine õpilane, kes oli käinud Saksamaal ennast täiendamas. Tema polnud küll Maurusegi juures täiesti lõpetanud, aga Saksamaa oli niisugune maa, et seal võis ennast ikkagi täiendada. Sõidad ainult sinna ja küllap juba leiad, kus, kuidas ja milles ennast täiendama hakkad, ning nõnda täiendadki ja tuled alles siis kodumaale tagasi, nagu praegu härra Miilinõmm. Sinna minnes kandis ta lauku pahemal silmal, aga täiendatult tagasi tulles soeb ta oma ilusad pruunid juuksed otsekohe üle pea. Nõnda seisavad nad pisut kohevil ja lasevad ühes pügatud habemega, millel lõuaotsas paras pikendus, näo palju pikemana ja kitsamana paista, kui ta Miilinõmmel tõepoolest oli. See näolaad peab tõestama kõigile, ka Miilinõmmele endale, et tema on Saksamaalt tulles dolihokefaalsem kui sinna minnes. Õige eurooplane on aga ikka dolihokefaalne, nagu arvab Miilinõmm, mitte brahhükefaalne.
