mis tal on, viieks minutiks keeva vee patta ei pista. See on tähtjas. Mõistad? Puhtad vahekorrad, need on tähtsad. Ei pea kunagi inimest vahetama jumalaga ega jumalat inimesega, neil kahel on teineteisega ainult niipalju ühist, et ükskõik, kumb kumma on loonud, aga lõpuks tapab loodu looja, sest kui on jumal, näituseks, loonud inimese, siis tapab viimane inimene jumala. Mõistad? Filosoofiliselt muidugi! Sest kui kustub inimese ettekujutus, siis pole ka enam ruumi jumalal, olgu maailm — Weltall — nii avar kui tahes.“
„Tähendab, kui pole inimest, siis pole ka maailma, mis?“ küsis Koovi.
„Kuis nii?!“ karjus Miilinõmm vastu, sest just niisugused totrad küsimused, nagu tema neid nimetas, tegidki alati kõne kõvaks, hääle valjuks ja tooni ägedaks, nii et süüdi polnudki tõepoolest ei Marks ega Nietzsche, vaid Koovi oma küsimustega. Marks ja Nietzsche olid siin ehk ainult niipalju põhjuseks, et neist rääkima hakates võisid sattuda mitte ainult kanadele ja munadele, vaid ükskõik kuhu, sest selle kahe mehe ees oli kogu maailm lahti. Seda maailma tõttaski Miilinõmm kaitsma, kui ta hüüdis: „Maailm on fakt, aga jumal ei ole.“
„Kust sina tead, et maailm on fakt?“ küsis Koovi jällegi. „Aga mis siis, kui maailm on samuti inimese peaaju sünnitus nagu jumalgi? Kui ta on nagu matemaatika ja muusika, mis? Või arvad sa, et kalkunil ja vihmussil on sama maailm nagu meilgi? On ehk niisuguseid olevusi, kes tunnevad meie maakera mitte kui midagi kindlat ja kõva, vaid nagu mingisugust tühja kohta ilmaruumis? Näiteks see loom või asjamees, mida nimetame elektriks, tema tunneb ju umbes nõnda. Õhk on temale nii kõva, et annab sädemeid, nagu oleks ta mõni tulekivi, aga raudtraat oleks nagu auk, mis puuritud sellesse kõvasse ainesse, mida meie hingame. Eks ole nõnda?“
„Sa ei oska filosoofiliselt mõelda!“ karjus Miilinõmm Koovile. „Sina mõtled praktiliselt. Aga õige filosoofiline mõtlemine ongi see, kui teda ei saa mitte
477
