Muidugi, ega ta ei sünni, sest arenemine võtab palju aega, sama palju kui ahvist inimese saaminegi, aga mõelda võib seda ikkagi. Noh, ja siis? Hakkaks ta rauda taguma või puud tahuma nagu Jeesus Kristus? Muu seas: oled sa kuulnud, Kristus olnud ristitegija ja rist, millele ta naelutati, olnud ta enese tehtud? See on ainult muu seas — kui saatusepilge. Nüüd uuesti üliinimese juure: hakkaks ta ehk kuulsaks kirjanikuks või filosoofiks, luuletajaks või teadlaseks? Oleksin mina üliinimene, mina hakkaks tingimata teadlaseks ja otsustaks kõik küsimused, et oleks teadusel ükskord piir ja eesmärk käes. Marksismus, darvinismus, lamarkismus, nietzscheismus, kantismus oma Ding an sich’iga — kõik otsustaksin ühe hoobiga, et näeks, mis see vaene inimene küll tegema hakkab, kui kõik on otsustatud, nii et pole enam midagi otsustada. Mis sa arvad, kas üliinimene teeks nõnda?“
„Aga kust mina seda tean,“ vastas Koovi. „Hakkab ehk kõike korraga tegema.“
„Seda ma küll ei usu, et kõike korraga,“ ütles Miilinõmm, „sest ega ta loll ole, et ta hakkaks end tööga tapma.“
„Noh, eks ta võta siis rikas naine ja ela niisama,“ lausus Koovi nüüd nagu järeleandlikult. Tõepoolest oli see aga piste Miilinõmme pessa, sest tema oli arvamusel, et ükski enam-vähem arukas inimene ei tee siin ilmas tööd, vaid jätab selle teiste mureks. Arukas inimene pärib, võidab või kosib kustki suure varanduse ja elab sellest.
„Miks siis kohe rikas naine?“ küsis Miilinõmm, nagu ei saaks ta millestki aru. „Ta võib ju raha muidugi saada. Hakkab või äri ajama, muidugi mõnda suurt äri, nii-öelda üliäri, kaupleb kalliste nahkadega, elevandiluuga, jaanalinnusulgedega, oopiumiga või orjadega ja koondab kõik oma kätte, sest inimesed ei suuda ju temaga võistelda, ning määrab siis nii kõrged hinnad, nagu süda kutsub.“
„Aga kuis siis jääb marksismusega?“ küsis Koovi pilkavalt.
479
