mis tuleb siis? Ja kas jällegi mõne juudi poolt? Juba kolmat korda?“
Muidugi ei teadnud Koovi neile küsimustele vastata ja sellepärast fantaseeris Miilinõmm ise nõnda:
„Midagi tuleb tingimata. Inimene ei saa muidu, temal peab ikka midagi olema. Tema on niisugune loom, et otsib tröösti. Teised loomad elavad muidu, aga tema ei ela. Kui mõelda ainult seda röövlit seal ristisambas Jeesuse kõrval, siis tõusevad kõik ihukarvad korraga püsti. Vähemalt minul! Röövib kogu eluaeg, tapab inimesi, aga ise muidu surra ei oska, kui otsib tröösti, tahab taeva. Oled sa midagi hullemat ja rumalamat kuulnud? Oskad sa midagi alandavamat inimese kohta välja mõelda? Mina mitte. Sellest sa näed, kui vilets on inimene ja kui väga on tarvis üliinimest. Sest kui oled eland röövlina, siis sure ka röövlina — nõnda on kord ja kohus. Aga mitte nõnda, et teisi surmad, aga kui omal surm silma ees, siis kohe pirr lahti. Ühe sõnaga — laske lapsukesed jne. Memm, mitte inimene! Ptüi!“
Miilinõmm sülitas kõigest südamest, nii väga põlgas ta sel silmapilgul inimest ja ihkas üliinimest.
Aga härra Maurusele ei meeldinud, et tema „ausate ja kõrralikkude“ poiste kuuldes põlati inimest ning kiideti üliinimest, mis tähendas peaaegu marksismi. Sellepärast käis ta härrasid palumas, et need oma teaduslikud probleemid katsuksid lahendada praktiliselt vaiksemalt, sest mitte ainult kunst, vaid ka teadus võib noored inimesed hukka ajada, kui nad saavad seda äkki liiga, nii et ei jõua teda õieti ära seedida. „Te mõistate,“ ütles härra Maurus, „isegi puhas destilleeritud vesi võib tervisele kahju teha, kui teda liiga saab, mis siis rääkida muist asjust! Teie teadus võib ju ükskõik kui puhas teadus olla, aga ega ta destilleeritud veest ikka puhtam ole.“ Kuid Miilinõmm ei võinud oma küünalt vaka alla panna, nagu ta ise ütles; sest mis sest siis kasu on, et ta käis Saksamaal oma haridust täiendamas. Ja sellepärast pidi kõik tulema, nagu ta lõpuks tuligi. Sest kui kogu Mauruse vana
481
