risti? Ei, vaid korralik roomlane tegi seda juudi eest. Roomlane valas süüta vere, aga juut sai õndsaks. Pesku Pontsius Piilatus või Piilatus Pontsius oma käsi niipalju kui tahab, üks jääb ometi maksma: juudid lõid ta üle. Ja sellepärast arvan ma: Juudas ei olnud mitte juut. Juut poleks nõnda lõksu läind, et pidi enda üles pooma. Ka poleks juudid oma suguvenda kolmekümne hõbeseekliga sisse vedanud, sest juut juuti ei peta. Nii et oli see Juudas mislane ta oli, juut ta küll ei olnud. Juut teeb ikka nõnda, et tal midagi üle jääb. Aga mis jäi Juudasel üle? Mitte kui midagi. Isegi õndsaks ei saanud ta. Nemad Pontsiusega kahekesti läksid hukka, sest nemad saatsid lunastustöö, s. t. mõrtsukatöö toime. Need kolmkümmend hõbeseeklitki viskas ta ära. Arvate teie, et juut oleks seda teind? Mitte kunagi! Nii et Juudas läks juudi lõksu, nagu see roomlane Piilatuski. Nende peale mõistetakse veel tänapäevgi kohut, aga juudid — nemad on maailmale õnnistegija annud. Siit näete: ühed teevad ja ei saa midagi, teised ei tee midagi ja saavad ainult. Nõnda on jumala tahtmine tänapäevani. Ja pange tähele: roomlane on surnud, aga juut elab. Ja mina ütlen: inglane sureb ka, aga juut ei sure. Teate miks? Sellepärast et juut õpetab igal pool: ära usu jumalat, ära usu midagi, aga ise hoiab kramplikult Jehoova hõlmast kinni ja see veab välja, sest Jehoova veab ikka välja. Niisugused on need juudi vigurid. Sellepärast pole vaja igakord uskuda, kui mõni ütleb, tema on inglane, sest mõni inglane võib ka juut olla.“
Nõnda selgitas härra Maurus oma poistele inglase ja juudi vahet. Ja kuigi need sellest palju targemaks ei saanud ega direktori sõnu kuigi tõsiselt ei võtnud, sest tema oli ainuke isik siin asutises, kelle sõnu kõige vähem tõsiselt võeti, ometi jäi midagi kuhugi rippuma. Jah, Indrekki mõtles: miks nimetab ta end inglaseks, kui ta on tõepoolest juut? ja kui ta luiskab selles, ehk ta luiskab siis ka muus?
Seega pääses härra Maurus ikkagi oma eesmärgile lähemale — Solotarskit hakati vähema huviga kuulama
495
