sikute sõnade tähendust kõigis tema varjundeis ja murdis pead, missugune tähendusvarjund siin on mõeldud. Nõnda näis talle, nagu oleks kiri just selle läbi sügavuselt ja tähendusrikkuselt võitnud, et ta on võõraskeelne. Ja tal tuli meelde Vellemaa mineva-aastane sellekohane väide, mida ta siis oli pidanud naeruväärseks.
Ramilda polnud oma aadressi saatnud, tähendab — ta ei soovinud vastust. Ongi parem — mõtles Indrek, aga katsus ometi kohe vastust kirjutada, mitte selleks, et teda ära saata, vaid lihtsalt muidu niisama, et näha, kas oskaks niisugusele kirjale vastata, kui peaks vastama. Ja ei osanud, mitte ei osanud. Kirjutas küll hulk vastuseid, aga rebis kõik puruks, pistis tasku ja viis pärast komade paleesse. Mõtles, et kui õnnestuks kirjutada see õige vastus, siis jätaks ta tema järele, paneks ta kas või tassikõrvade juurde hoiule, et oleks hiljem iseendal näha ja võib-olla ka mõnele teisele näidata, mis temale välismaalt kirjutatud ning mis tema sellele vastanud. Aga nüüd ei olnud midagi, isegi nädalate pikkustel pingutustel polnud tagajärgi, sest kirjuta mis kirjutad, ikka tunned, see pole see õige. Ainuke lohutus oli lõpuks, et kiri isegi vististi on sattunud eksikombel tema nimele, õieti oleks ta pidanud minema mõnele teisele, sellele õigele, küllap see oleks siis ka leidnud õige vastuse. Tulevikus ehk selgub kõik, tulevikus muidugi, sest ega niisugune asi selgumata jää.
Ja selguski. Sest kui Indrek oli oma arutlustega parajasti sinnamaani jõudnud, saabus teine kiri, pikk kiri, mille lõpus seisis juba Ramilda, mitte Rimalda. Juba see nimevahetus maksis Indrekule midagi. Kui esimene kiri oma nimega ajas ta ärevusse, siis see teine röövis talt lihtsalt aru. Ainult ühest oli kahju: polnud kellelegi öelda, kui väga see kiri röövis talt aru.
Kiri ise oli enamasti pliiatsiga kirjutatud ja nähtavasti mitte ühe korraga, mitte ka ühe päevaga, sest selleks oli ta liiga pikk. Ta käis nõnda:
„Näete, esimene kiri mõjus hästi, muidu ei kirjutaks ma uuesti. Õigust öelda, see polegi kiri, vaid nii-
