niisugused silmad, nagu mõistaksite, miks ma olen nii sagedasti kuri, ja kui keegi seda mõistab, siis annab ta teisele palju andeks. Ja mina arvan, et Teie võiksite mulle palju andeks anda, hirmus palju…“
„Kõik!“ hüüdis Indrek vahele. „Kõik, kõik!“
„Seda Teile kirjutada on muidugi mõttetu. Pealegi tahtsin Teilt selle asemel midagi küsida, aga see tuli vahele. Minu küsimus on samuti mõttetu, aga ma küsin siiski. Aga Teie peate mulle ausalt ja otsekoheselt vastama, sest muidu pole mõtet üldse vastata. Ja vastus andke tingimata eesti keeles, sest ma olen tähele pannud, et inimene on emakeeles palju ausam ja otsekohesem kui ükskõik missuguses võõras. Sellepärast peavadki diplomaadid — ühega sain siin tuttavaks — ikka võõraid keeli mõistma, muidu ei saa nad hästi valetada. Sest emakeeles on inimesega rääkinud kord need, kes temale elus kõige vähem valetanud, nii et emakeel on kõige ausam. Pealegi on needsamad inimesed temale rääkinud oma kõige südamlikumad sõnad, võib-olla nii südamlikud, et niisuguseid ei kuule inimene enam kogu eluaeg. Aga kus sa siis valetad keeles, milles oled kuulnud niipalju tõtt ja õrnust. Ehk kuigi valetad, siis tuleb ometi mõnikordki, vahel harvagi meelde, et see on ju sinu tõe, sinu suurima õrnuse keel, ning nõnda pead pisutki piiri. Eks ole? See ongi põhjuseks, miks kirjanikud ja luuletajad tarvitavad ainult emakeelt — see on nende tõe ja õrnuse keel. Aga mis viga on võõras keeles valetada, selles pole sa ju võib-olla ainustki õiget tõe- ja õrnusesõna kuulnud ja nõnda võid lasta kas või maad ja taevad kokku, takistust pole mingisugust. See on tingimata nõnda. Kole rumal, aga on! Sellepärast kardan ma nii hirmus, et ma Teile luiskan, sest ma kirjutan ju võõras keeles. Pange tähele — võõras keeles, sest mina olen otsusele tulnud, et saksa keel on mulle ometi võõras keel: ma olen tähele pannud, et temas on mul palju kergem valetada kui eesti keeles. Sellepärast. Mäletate, mis ma Teile kord rääkisin saksa keelest ja armastusest? Teie ehk ei mäleta seda, aga mina mäletan,
