nult võõrast. Oskate Teie endale kujutella, mis tähendab inimesele, kui ta kunagi pole kuulnud emakeelt ei kodu, koolis ega kirikus? Teie muidugi ei mõista täiesti, mis see tähendab või mis ma mõtlen, sest teie ei saa aru, kuis võib olla, et laps ei kuule ema suust emakeelt. Aga see on üsna lihtne asi. Öelge, kas meie kadakas usub, et ta on sakslane. Muidugi, et ei usu. Aga kuis siis saab saksa keel tema emakeel olla, kui ta teab, et ta polegi sakslane? Tähendab: mis teeb iga kadakas oma lapsega sünnist saadik? Hakkab temale valetama esimesest silmapilgust peale, valetab temale juba oma üsas, valetab iseoma lapsele, öeldes: sa oled sakslane. Mõistate teie, mis see tähendab, kui ema ise oma lapsele maast madalast nõnda peab valetama? Mina arvan, teie kui mees ei mõista seda mitte täiesti. Mis te arvate, mis saab niisugusest emast ja mis saab niisuguse ema lapsest? Ei või ju olla, et selles emas oleks kustunud igasugune tõearmastus, igasugune otsekohesus isegi selle vastu, keda ta ise ilmale kandnud. Ometi vahel harvagi peab tal olema mõni selge silmapilk, kus tal hakkab valus ja häbi iseenda ja oma lapse pärast. Ja kas mõistate, et see kestab kogu eluaeg, ka siis, kui juba lapsed teavad, saavad aru, et nende ema on neile maast madalast valetanud ja valetab ikka veel? Kas mõistate, et see kestab põlvest põlve? Aga mis peab saama inimtõust, kes valetab täie teadmisega hällist hauani? Te mõelge ometi hästi järele, mis sünnib nende inimestega, kui nad hulgakesi kokku tulevad kui sakslased ja kui nad ometi kõik vastastikku teavad, et nad ükski seda ei ole. Sama valega lähevad nad ka karjas kirikusse, asuvad armulauale. Pattude andeksandmistki mõtlevad nad saada valega. Võtavad õpetajalt vastu Kristuse ihu ja verd, aga ise valetavad. Õnnistegija lunastava vere juures valetavad. Mina olen ka nõnda valetanud, sellepärast tean ma seda. Ja mina usun, et nii mõnigi teine teab, kui hirmsat pattu ta nõnda teinud püha vaimu vastu, valetades oma lastele kodu ja jumalale altari ees. Aga ütelge mulle, mis võib neist inimestest saada, kes valetavad
Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/502
Ilme