ja vorst, see suitsuvorst, see tegi kõhu raskeks, ja kui inimesel on kõht raske, siis pole muud kui norin taga. On inimesel pea raske, siis ta laulab ja tantsib, aga on kõht raske, siis hakkab ähkima ja puhkima ning jääbki magama. Mina niisamuti. Sellepärast pidage meeles: kui joote, siis hoidke, et kõht raskeks ei lähe, muidu jääte kohe magama, kas naisega või naiseta, noorega või vanaga, ükskõik.“
Nõnda sai Indrek tüki targemaks ja see oli vististi kogu kasu, mis saadi sellest jandist, muidu jäi kõik vanaviisi. Sest see, mis sai härra Ollino või ka Jürka ise, oli väga üürikese ja nii-öelda möödamineva väärtusega. Nii mõnigi, keda Jürka võmminud, arvas, et nüüd Jürka lendab. Aga neile vastas Jürka kohe iseteadlikult:
„Ei nad tee mulle ühtigi, mul on trumbid. Üksainus sõna, ja vana on vait kui sukk.“
Aga asi kujunes ometi pisut teiseks. Jürka loodetavad trumbid mõjusid küll, aga mitte just nõnda, nagu ta lootis. Ta teeskles, nagu oleks tal millegi pärast õigus olnud seda teha, ilma et ta otseteed oleks öelnud, milles see õigus seisis. Pealegi tegi ta seda jõhkralt ja väljakutsuvalt, nii et härra Maurus ei saanud muud, kui pidi kätega oma halli pead sasima ja toas edasi-tagasi jooksma, karjudes:
„See inemine on hull, see inemine on püsti hull! Suur vee- ja puudekandmine on tal pea peale hakanud, on ta segaseks ajanud. Kõik veekandjad lähvad enne surma hulluks, kui nad aga küllalt vanaks elavad; nüüd on meie Jürka ka.“
Seda rääkis härra Maurus Ollino, Jürka ja nende poiste ees, kes olid kuidagi segatud Jürka naise loosse.
„Ma ei ole hull ega mõtlegi hulluks minna,“ vastas Jürka. „Mind ei tee viingi hulluks, veel vähem vesi, ainult et ma magama jäin.“
„Te kuulete nüüd isegi, et see inemine on hull,“ karjus härra Maurus. „Ta teeb mu majast, mu esimese järgu õppeasutusest l…maja ja ütleb ikka veel, et ta pole hull. Kas see inemine on hull või ei ole?“ jäi
523
