rast hoidke end. Peaasi, ei tohi selle peale mõelda, sest niipea kui hakkad mõtlema, siis lähedki. Mõtled, et mitte mina pole hull, vaid need teised, ja siis on kindel, et oledki juba hull. Targem on öelda: mina olen hull, aga teistel on alles täis aru peas; nõnda on targem, sest nõnda ei lähe nii ruttu.“
Indrek vahtis direktorile üksisilmi otsa, kui see nõnda peaaegu endamisi kõneles, vanad silmad üle prillide lumisel tänaval, ja talle näis, et laua ees ei seisa ei direktor ega härra Maurus, vaid lihtsalt keegi hall vanamees, kes oleks nagu elu rabas sumades põhja jalge alt kaotanud. Hea meelega oleks ta sellele vanamehele öelnud, et ka tema, Indrek Paas, kannatab sama tüdruku pärast, kellest räägib vanamees praegu. Aga muidugi ei lausunud ta sõnagi, vaid kuulas vaikides õnnetu vanamehe sonimist. Ainult endamisi kinnitas ta:
„Ei aita miski, ka integraalid ja differentsiaalid ei aita.“
Mõne päeva pärast sai Indrek kirja. Ka härra Maurus nägi seda ja küsis:
„Kes teile Saksamaalt kirjutab?“
„Keegi sugulane,“ vastas Indrek ja läks ise üleni punaseks. Ta lihtsalt tundis, et läks, sest tal oli häbi, et pidi valetama Ramilda pärast, kes armastas nii väga tõtt.
„Mis ta õpib seal?“ päris direktor.
„Elektrotehnikat.“
„Elekter on hea asi,“ arvas direktor. „Elekter on väga hea asi, sest see on pikne. Aga piksega peab ettevaatlik olema, tema võib tappa. Pikne tapab väga kergesti ja mitte kunagi õigel ajal. Seda peate oma sugulasele meele tuletama.“
Härra Maurus naeratas, sest ta heitis nalja. Temal olid mõnikord niisugused naljad, Indrek tundis neid.
Aga kiri, mille pärast niisugune nali sündis, käis nõnda:
„Minu eelmine kiri on halb kiri, see põletage ära. Kui ta oleks kauemaks minu kätte jäänud, siis ma po-
