tuse moodi, kes seisis kiriku altaril, kui see vana pastor mõtles igavesest elust; mäletate, missugusest? Ma rääkisin Teile millalgi. Ümmarikust igavesest elust mõtles ta, eks! See on see kadakate igavene elu. Dr. Rotbaum on just niisugune mees ja tema on praegu minu sümpaatia, õigem — mina olen tema sümpaatia. Mis see tähendab, ka seda ei tea Teie. Igatahes on see ilus ja tõsine asi, ja kui mina ei oska seda Teile nõnda kirjutada, siis pidage meeles, et see oleneb minu kirjutusest, mitte sellest ilusast ja tõsisest asjast.
Dr. Rotbaum täidab siin meie asutises samaaria mehe osa. Aga seda ainult noorte neiude juures, sest neile olevat seda kõige rohkem vaja — arvatakse siin. Minule tuletab ta kangesti Kristust meelde ja nõnda tulingi mõtetele, mis ma Teile eelmisel päeval kirjutasin. Asi on nimelt nõnda, et kui kellegi kohta on juba otsustatud — mõistate? — kui keegi on sunnitud juba üksi jääma, mis on selle suure ja igavese üksinduse algus, nii-öelda, ettevalmistus ja sisseharjutus, siis ilmub varsti Dr. Rotbaum, sest siis algab tema osa. Tuleb kord, tuleb kaks, tuleb kolmat korda, kuni tulemisest kasvab sümpaatia, poolehoid, tagahoid, igatsus, armastus. Meie oleme Dr. Rotbaumiga praegu igatsuse staadiumis, tähendab, sümpaatia, poolehoid ja tagahoid on juba läbi ning armastus alles ees. Igakord, kui Dr. Rotbaum minu juurde sisse astub, ütleb: „Mul hakkas Teie järele igatsus, preili Maurus.“ Ja kui mina juhtun kahtlevalt naeratama või vaatamagi. kinnitab ta: „Tõepoolest hakkas mul igatsus teie järele. See on muidugi päris patujutt teiega nõnda rääkida, sest teie elate praegu teatavat kriisi üle ja minu pealetükkivus võib teid tülitada või erutada, aga uskuge, ma ei või praegu teisiti, vaid pean seda ometi teile ütlema.“ Ise vaatab ta mulle oma suurte pruunide silmadega pisut nagu nukralt otsa, puudutab mu kätt ja lohutab: „Aga pole viga, oleme nii mõnestki raskusest üle saanud, saame ka sellest, saame kindlasti, ja siis ootab meid õnn. Maailm on nii suur ja lai ja temas on niipalju õnne, õnnevõimalusi kahele inimesele, kui neil
537
