Dr. R. kordagi nõnda mulle otsa vaadata, kui vaadati mulle siis? Teeb ta ainsagi niisuguse liigutuse, kui tehti selle musta laua ääres? Kõneleb ta ainsagi niisuguse sõna? Muidugi mitte. Võib-olla ta ei oskagi nõnda seista, nõnda rääkida, nõnda vaikida. Tõepoolest, mind huvitab mõnikord küsimus, kas ta seda üldse oskab või ei. Temalt endalt ma muidugi seda küsima ei lähe, sest tema ise ei võigi seda teada, ainult mõni teine. Aga kust saan ma selle teise kätte, kellelt küsida? Mina arvan küll, et ei, et ta ei oska, sest kuis ta muidu võib nõnda teeselda. Kui ta aga ometi midagi selletaolist oskab ja ikkagi nõnda suudab mängida, siis on ta küll peaaegu Kristus, sest tema ohvrimeelsus oleks siis otse määramatu.
Olgu sellega mis on, aga minu viimaseid päevi on ta oma mänguga ometi kergendanud ja igakord, kui ta minu juurest lahkub, jään ma uudishimulikult ootama, millal ja kuidas ta tuleb uuesti. Nõnda lähevad mu päevad — mängides. Ainult ühte kardan ma, nimelt, et ühel ilusal päeval astub tädi kopsti uksest sisse ja siis on mängul lõpp, siis hakkavad tõsised päevad ja kurvad ööd. Sest veel täna küsis Dr. R. minult, kas ma koju olen teatanud, et mul ajutiselt — mõistate: ainult ajutiselt — pisut halvem, ja mina vastasin, et olen. „Aga ega te ometi neid asjata ei erutanud?“ küsis mu sümpaatia, „sest ärevuseks pole vähimatki põhjust.“ Nõnda ütles ta. Ja mina? Ma pole mõelnudki tädile midagi teatada ja ei teatagi, sest ma ei taha tema nägu näha. Mul ei ole praegu miski nii raske kui mõni tuttav nägu, kaastundlik pilk. See viiks mu enneaegu hauda. Aga ükski inimene ei taha enneaegu hauda minna, ammugi mitte noorelt. Praegu ümbritsevad mind võhivõõrad ja see on nii rahustav ja lohutav, sest võib üsna kindel olla, et oled neile ükskõik. Pealegi on nad minusugustega siin nii vilunud. Ainult üks teenija tüütab vahel, sest mõelge ometi, millega ta kord toime sai: ta jäi minu voodi ette seisma — mul on oma tuba, tähendab olime kahekesi — jäi seisma, vahtis mulle otsa ja ütles: „Preili, mul on teist nii
