XXXIX.
Sellega kiri lõppeski. Indrek pööras mitmel korral viimast lehte, pööras kõiki lehti ja luges neid ikka ja jälle uuesti külmas klassis, kuhu ta puges üksindusse, aga kustki ei leidnud ta lubatud viimset teadet ega allkirja. Mis võis temaga küll nii äkki juhtuda? küsis ta endamisi, nagu seisaks ta tõepoolest mõistatuse ees. Aga polnud ju mingit mõistatust, oli sündinud muidugi kõige harilikum asi siinilmas ja sedagi teadis Indrek ammu enne: Ramilda oli enne surnud, kui ta jõudis öelda oma viimse sõna, oma viimse soovi, oma viimse saladuse. Ramilda arvas, et surmaga võib talitada samuti, nagu Dr. Rotbaumiga, selle ravila Kristusega, aga surmaga ei võinud. Dr. Rotbaumi võis ninapidi vedada, aga surm vedas teda ninapidi: lubas anda aega homseni või ka ülehomseni, aga tuli juba täna, tuli siis, kui teadis teda kõige vähem oodata, kui ei teadnud teda ehk oodata Dr. Rotbaumgi. Surm tapab samuti nagu piknegi. Aga mis ütles härra Maurus pikse kohta? Pikne ei tapa kunagi õigel ajal. Samuti teeb ka surm: tuleb ja tapab su noorelt, kui usud võib-olla esimest korda, et sind armastatakse ja et sina ka ise võiksid armastada; tapab su nii-öelda enneaegu. Aga ka sellestki ei pea ta kinni, vaid tapab su ka enneaegses surmaski enneaegu, nii et enneaegsus tõuseb juba teise astmesse, nagu tunneks surm ka matemaatikat. Ah, surmal ongi see õige matemaatika, mis võidab vististi igasuguse armastuse, aga seda Molotov ei teadnud. Tema unistas ükskord-ühest — algelisest ja keskmisest, tema lootis võrrenditele ja logarütmidele, tema uskus integraale ja differentsiaale ja kukkus muidugi sisse.
549
