gema nende nimedega? Nad kuulasid ainult ja haigutasid, kas külmast või igavusest — isegi ei teadnud. Aga siis viis vanamees nad tähetorni, pani nad seal kordamööda kuhugi selili ning näitas neile kuud, mille ketta laiust oleks võinud nagu mõõta süldadega. Ise seisis ta kõrval ja juhtis tähelepanu järskudele mägedele, nende mustadele varjudele, tumedatele orgudele, mingisugustele kraateritele ja tegi seda nõnda, nagu oleks ta alles eile või tunaeile seal jalutamas käinud. Sellega võitis ta õpilaste südamed. Jah, külmanud kuuga võitis ta Indrekugi südame, mis oli üleni paljas verine haav. Esimest korda kaua aja tagant tundis ta kehas nagu mingisugust värskendavat voolu. Hakkas nii imeline sellelt vanamehelt kuulda, kui pööraselt suur on maailm ja kui meeletult pisitilluke meie maakera-lõhmakas. Aga mis on siis inimene, kui maakeragi on ilmaruumis ainult tolmukübemekene, ainult poripiisake? Indrek ei teadnud, mis on siis inimene, kui on maakeragi nii pisitillukene. Aga kas see vana professor teab? Tema ehk teab, mis on inimene, aga võib-olla ei tea temagi. Inimene seisab temale liiga lähedal, sellepärast ei saa temast õieti midagi teada. Kui ta seisaks meist vähemalt kuu kauguselgi, nii et võiks teda tähetornis selle suure pikksilmaga vaadelda — selili maas vaadelda, siis ehk saaks pisut teada, mis on inimene. Aga nüüd ei saa.
Kui nad ükskord jällegi seisid professori ümber mäenõlvakul, jalge all linnatulede virvendav sigrisagri, pea peal särav tähtede lõpmatus, hakkas ta neile jutustama linnuteest ja udukogudest, mis ka ainult kauged linnuteed, nagu ta kinnitas. Ta pildus enese ümber kümnete, sadade, tuhandete valgusaastatega, aga ta tegi seda nõnda, nagu tähendaks see ainult paaritunnilist kõnniteed tähtedevahelises ilmaruumis. Ta rääkis tähtedest, mis tormavad pöörase kiirusega otseteed meie sihis, ja teistest, mis eemalduvad meist samasuguse ajuga. Neist viimastest oli tal nagu kahju, sest ükskord võivad nad kaduda ilmaruumi lõpmatusse ning taevas on siis üks täht vähem. Inimene võib-olla
