Mäelt alla minnes eraldus Indrek mingisugusel ettekäändel teistest, sest tal oli tungiv tarvidus üksi jääda. Sõna otsekoheses mõttes tahtis ta kõnelda iseendaga, ilma et teda keegi selles eksitaks või pealt kuulaks.
„Tähendab ei ole,“ lausus ta endamisi, kui oli vabanenud teistest. „Ei ole midagi, ei ole kuski midagi, ainult tähed, tähed, tähed. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal? Kus ta on? On ta üleüldse?“
Indrek oli juba ammu aimanud, et teda ei ole, aga nüüd oli ta selles veendunud. Õige! Sellepärast võis kõik nõnda sündida, nagu on sündinud. Just sellepärast. Nüüd on kõik selge. Muidu oleks võinud ehk Ramildagi elada, sest kes peab siis elama, kui mitte tema. Aga et on ainult tähed, siis on arusaadav. Tähed surevad ju isegi, mis võivad siis nemad surma vastu. Ainult valgus jääb veel tükiks ajaks, nagu Ramilda nimi või mälestus temast. Nõnda on tähed ja Ramilda sarnased, pisut on nad tõepoolest sarnased…
Kaua kõndis ta pakases säravate tähtede all ja sonis mõttetuid mõtteid. Aga kui teised õhtul magama heitsid, istus tema lauda ja hakkas kirjutama. Nüüd ei võinud ta enam muidu kui pidi kirjutama. See pidi olema tema esimene kaastöö õpilaste lehele, mille Pajupill asutas juba mineval aastal, pannes temale nimeks „Tõde“ ja lipukirjaks „Tõde, tõde, paljas tõde.“ Leht pidi võitlema väärnähtuste vastu koolis, pidi edendama kirjandust ja teadust ning andma õpilastele võimalust ennast vaimses töös harjutada. Kirjutada võis vene, saksa, ladina ja eesti keeles. Indrek oli tänini küll lugenud, mis teised kirjutanud, aga nüüd tahtis ta ise teistele midagi lugeda anda.
Ilmuv lehenumber pidi omandama kurja kuulsuse, sest Solotarski ratsutas siin saurustega, Vellemaa, kes juba ülikoolis, vehkles üliinimesega, Tigapuu filosofeeris lihasöömisest üldse ja inimestesöömisest eriliselt, jõudes otsusele, et kui juba jumal kord nõnda on seadnud, et inimene peab inimest sööma, siis on „säädsam“ ja „kõlbulisem“, et eurooplane sööb metslast,
