V.
Niisuguste üksikasjaliste seletustega jõudsid nad hooviväravasse, kust tahtsid kõigile nägemata sisse hiilida. Aga uksel ootas Jürka ja ütles, et vana on väga turjas ja ootab.
„Lase meid läbi,“ palus Tigapuu. „Ära ütle, et me praegu tulime.“
„Ei, seda ei või, vana on hirmus kuri,“ vastas Jürka asjalikult.
„Teen paar õlut,“ lubas Tigapuu.
„Ei aita,“ vastas Jürka.
„Terve soru!“ hüüdis Tigapuu kähiseval häälel.
„Ikka ei aita,“ vastas Jürka: „Oleksite üksi või mõne teisega, siis küll; aga see uus langeb tingimata sisse ja tõmbab meid ka, mis aitab siis see soru.“
„Räägime kokku,“ ütles Tigapuu.
„Ei aita,“ kinnitas Jürka endiselt.
„Käi siis kuradile!“ hüüdis Tigapuu pahaselt. „Ma ei karda sind ega su vana. Aga oota, sulle ma seda ei kingi, et sa sõbra nõnda hädasse jätad.“
„Mis sõber mina teile olen,“ vastas Jürka.
„Loll!“ hüüdis Tigapuu. „Mitte sina pole minu sõber, vaid mina olen tänini ennast sinu sõbraks pidand. Tänini, ütlen ma. Ja sina lükkad oma sõbra lommi!“
„Kuidas mina teid lükkan! Ise lähete ilma lubata välja ja siis mina lükkan!“
„Kuis sa siis ei lükka!“ vaidles Tigapuu vastu. „No mis see maksab sul öelda: pole tulnd, pole näind — ja meie ronime ilusasti Siberisse, tuleme alles õhtusöögiks alla. Ja kui vana küsib, siis: magasime. Või veel parem: mina õpetasin temale ladina keelt, Siberis ei segand meid keegi.“
57
