Vaarmann. „Minge sellele tuppa seltsiks, ma ise tulen ka varssi.“
Ja nõnda astuski Indrek oma kasti ja pambuga emand Vaarmanni maja väravast sisse ning kobas käsikaudu mööda tuntud teed alla keldrikorterisse, kus Tiina ta suure rõõmuga vastu võttis.
„Ema ütleb ikka, et ega sa enam meie juure ei tule, aga näe ikkagi tulid,“ rääkis ta. „Aga mina vaidlesin talle alati vastu, et küll näed, tuleb. Ja nüüd ongi minul õigus, mitte emal.“
„Kus Molli on?“ küsis Indrek.
„Kas sa siis ei tea?“ imestas tütarlaps. „Molli tegi omale uued pitsidega särgid ja läks selle paksu venelase juure, seal ta nüüd ongi. Laulatud küll veel ei ole, aga sõrmus on juba valmis, nii et ema nutab alati. Molli on meie usku, aga venelane on vene usku ja nüüd tahab tema, et ka Molli oleks vene usku, siis hakkab tema laulatama ja sõrmuseid sõrme panema. Nõnda et Molli õpib nüüd vene usku. Ema ütleb, et eks see ole hea, kui Molli ka vene usu selgeks saab, siis võib ta kahtepidi õndsaks saada, meie usuga ja vene usuga. Meie saame emaga ainult ühtepidi õndsaks, aga Molli kahtepidi, nii et tema saab nüüd päris kindlasti õndsaks. Kui mitte ühtepidi, siis teistpidi…“
Natukese aja pärast tuli ka emand Vaarmann ise sisse ja viis jutu kohe preili Maurusele, tahtis Indrekult üksikasjalisi teateid tema surma, veel enam aga matuste kohta. Kahjuks suutis Indrek tema uudishimu väga vähe rahuldada.
„Ma ütlesin juba ammugi,“ rääkis emand Vaarmann, „et ei tea kas preili Maurus hakkab õige surema või, et ta nii uhkesti ja toredasti käib ja et ta mulle nii hirmus meeldib. Muidu ma uhkeid ei kannata, aga tema meeldis mulle. Ma kohe armastasin teda. Kui ta kevadel kodus käis, jäin ma alati uulitsal seisma ja vahtisin talle järele, nagu näeksin teist viimast korda. Ja eks näinudki — suri teine ära veel kaugele võõrale
573
