jagama Molliga ja kõigi tuttavatega, kes asusid ligilähedal. Seda ta tegigi, visates ainult suurrätiku endale ümber, pealegi veel niisuguse kiirusega, nagu oleks tuli lahti.
Nõnda Indrek jäi üksi keset põrandat põlvitama, sest praegu oli tal üsna ükskõik, kus või kuidas ta oli. Temas oli kõik pahupidi, temas oli kõik nagu mingisugune rusuhunnik. Alles hiljuti oli emand Vaarmann nii südilt kaitsnud Jeesust Kristust, aga nüüd jooksis ta tulisabana uksest välja, ilma et oleks maininud teda poole sõnagagi, nagu kuuluks tema tõepoolest ainult neile, kes vajavad halastust ja armu. Aga mis halastust või armu sulle veel vaja, kui tütar seisab juba omil jalul! Indrek oli salanud kõik, aga nüüd põlvitab ta siin keset põrandat, nagu kummarduks ta alanduses selle ees, keda ta hiljuti salgas. Aga ühe asja pärast on tal nii imeliselt hea: ta võitis iseenda nutva lapsukese pärast. Ta unustas oma kurbuse ja valu, ta loobus oma südameveres tõusnud tõest, et lohutada viletsat ja õnnetut. Mida suuremat võiks ta veel teha? Isegi jumal ei võiks midagi suuremat teha, kui ta oleks olemas ja kui keegi põlvitaks tema ees härdas palves kaltsuhunnikul.
Nõnda mõtles Indrek keset põrandat, kui magav lapsuke naeratas õnnelikult sängis.
Lõpp.
