Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/6

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad.

Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega.

„Roni, roni, matsipoeg!“ karjuti talle kusagilt naljatavalt.

Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt:

„Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!“

Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda.

Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma.

Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis:

„Kulla noorhärra, kas sõidame?“

Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta.

„Seadke serviti, siis mahub paremini,“ õpetas vanamees. „Soo, ja nüüd istuge pääle,“ käskis ta lõpuks.

„Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?“ arutas Indrek endamisi.

„Kas üle jõe?“ küsis voorimees.

„Ma’p tea isegi,“ vastas Indrek.

6