Nende sõnadega tõusis ta voodiservalt ja kobas käsikaudu luugi poole, sest rubla oli tal juba taskus.
„Murra pimedas veel oma kaelgi!“ siunas ta minnes. „Ja mille pärast? Ühe näruse rubla pärast, kui teine pistis korraga tasku viiskümmend. Ja ilma igasuguse vaevata, sest ega vanal polnud ometi vaja samuti oma suud kulutada nagu minul. Lihtsalt ropp mõelda seda sigadust, mis siin ilmas valitseb. Aga sõber!“ hüüdis ta viimaseks mõnitavalt.
Tigapuu sammud kostsid trepilt. Indrek istus endiselt sängiserval, vaip ja padi põlvil. Heameelega oleks ta need läbi luugi Tigapuule alla järele visanud. Ja söögu see rubla, mõtles ta, sest äkki oli tal kindel eeltundmus, et oma rubla ei näe ta enam kunagi. Ta polnud oma arutusega veel lõpul, kui juba Tigapuu hääl alt uuesti kostma hakkas.
„Tule ruttu alla, härra Maurus kutsub!” hüüdis ta. „Aga ära pimedas kuku, muidu olen jällegi mina süüdi.“
Kui Indrek õnnelikult alla sai, ütles Tigapuu talle tasakesi ja tõrelevalt:
„Ole nüüdki mees, mitte memm. Vana tahab meiega leppida, sest mis ta muud ikka tahab. Sellepärast tee haavatud nägu, tõmba end nagu turja, mõistad, siis saame rohkem. Usu, kui sõber sulle ütleb. Ja tee minu õpetuse järele, muidu kaob mul viimane lugupidamine sinu vastu.“
All suures toas ütles neile Kopfschneider:
„Härra Maurus käskis teid üles tulla.“
Tähtsa ametliku ja nagu mureliku näoilmega ütles Tigapuu Indrekule:
„Eks pea siis minema, kui kästakse.“
Ülal direktor võttis nad vastu muheleva naeratusega. Tigapuu haavunud nägu nähes, ütles ta nagu vabandavalt:
„Lepime ära. Ega ma siis halva pärast, aga ma pean ju, sest mõelge, mis sünniks, kui kõik hakkavad loata minema. Minul on ju õigus küsida, kus te käisite. Kas on härra Maurusel õigus?“ pöördus ta Indreku poole.