„Mind üksi?“ küsis Indrek.
„Teid mõlemaid Tigapuuga.“
„Aga teda ei ole ju veel,“ ajas Indrek vastu, et pääseda tüütavast ülesminekust.
„Siis minge üksi, muidu ei või,“ ütles lätlane. „Peab kohe minema.“
Nõnda läks Indrek üles, ilma et oleks võtnud palitutki seljast. Aga täna trepp enam ei lõhnanud, nagu oleks vahepeal kes teab kui palju aega kulunud. Oli ainult päris harilik rautatud puutrepp, mis astudes kolises, muud ei midagi. „Tähendab, alati ei lõhna,“ mõtles Indrek. Millal aga härra Mauruse trepp lõhnab nagu poega leinav õpetajaproua, seda sai ta alles hiljem teada.
Direktor oli juba voodis, eesriide taga.
„Teie, Paas ja Tigapuu?“ küsis ta, kui Indrek sisse astus, ja kuuldes et see üksi, ütles ta: „Tulge siia, tulge lähemale.“
Indrek astus eesriide tagant välja, mis teda direktori silmade eest varjas.
„Veel lähemale,“ käsutas direktor ja, kui Indrek viivitas, pidades eesriidega eraldatud ruumi nagu pühamaks paigaks, kuhu tema jalg ei tohi astuda, ajas härra Maurus enda asemel poolistukile, patsutas käega vaibale, nagu peaks Indrek sinna istuma ning sundis: „Ligemale, ikka ligemale! Kuis ma siis teiega räägin, kui te nii kaugel seisate ja ise olete nii pikk, et minu vanad silmad teie nägugi ei ulatu seletama.“
Indrek astus eesriide taha ja mõtles sängijalutsi juures peatuda. Aga ka sellest oli direktorile vähe. Ta kutsus Indreku veel lähemale. Ja lõpuks sündiski see, mida poiss oli kartnud: direktor laskis ta enda juurde sängiäärele istuda ja, kui see seda väga areldi tegi, lausus ta: „Julgemini, julgemini! Pöörake silmad siiapoole. Soo, nõnda!“ Direktor ise oma käega seadis poisi pead. „Ja nüüd hingake mulle vastu,“ käskis ta. Ning kui Indrek oli seda korduvalt teinud, ütles direktor naeratades: „Puhas, täiesti puhas, nagu tuleks noore neiu suust. Ainult noored neiud hingavad nii puhtalt, neitsid nimelt, teised mitte enam.“
77
