härra Maurus oma esimese järgu kooli valitsema, kui kõik valetavad ja ükski tõtt ei räägi. Nõnda on härra Maurus oma koolis viimaks ainuke inemine, kes midagi ei tea. Saate aru: härra Maurus ei tea midagi ja peab valitsema. Mis te arvate, kas te oskate valitseda, kui te mitte midagi ei tea? Härra Maurus ei oska, sest tema on vana. Sellepärast peab tema ka teadma, kui teised teavad. Aga kuis ta saab teada? Ausate inemiste lapsed tulevad ja räägivad — räägivad härra Maurusele tõtt. Ja kui keegi on nii aus, et ta räägib tõtt, siis hakatakse teda kohe sõimama, taga kiusama, sest tõtt ei armasta keegi. Ainult vana härra Maurus armastab, tema küll. Sest tema teab, et tõe ja tõearmastuse varal seisab maailm ja härra Mauruse suur kool ülal. Kes tõde ei armasta, see peab hukka minema, aga meie kahekesi ei lähe mitte hukka, meie mitte, sest meie armastame tõde, kuigi meid sõimatakse.“
Direktor naeratas nagu kohtlaselt, kui ta Indreku juurde astus ja talle mõned hõberahad pihku pistis. Kunagi varemalt polnud Indrek niisugust raha oma peos hoidnud: nad tundusid nagu libedatena, limastena, külmadena, kuigi olid tõepoolest soojad ja kuivad. Niisugune imelik raha oli see, mis direktor talle pihku pistis.
„See on teile selle eest, et olete aus inemine, ausate vanemate laps,“ ütles ta ja tahtis selles mõttes midagi edasi rääkida, kuid äkki muutis ta tooni ja hakkas täiesti ootamatult Indrekuga tõrelema.
„Sina koer,“ hüüdis ta, „tuled maalt siia; nagu oleks siin mõni kõrts või trahter!“
Ja parajasti sel silmapilgul, kui uksele koputati ja Lible uudishimulik nägu selle vahel nähtavale tuli, andis direktor kahe käega Indrekule müksu rindu.
„Uks kinni!“ hüüdis direktor Liblele, kes muidugi ühes mõne teisega ukse taha kuulama jäi. Ja Indreku poole pöördudes, jätkas direktor: „Sina hull inemine. Sinu ühe pika pärast pannakse viimaks mu kool kinni. Aga kuhu peavad siis mu poisid minema ja mis saa siis eesti rahvast, kui härra Mauruse kool kinni pannakse? Kas ma pean klassi minema ja kõigile ütlema:
