„Ei, armas naine,“ ütles Indrek nüüd peaaegu südamlikult. „Aga mina arvan tõepoolest, et ega kunstnikud pole meist kuigi palju huvitatud. Meie oleme selleks kui mitte liiga harimatud, siis ometi arenematud. Mis meie neilt õieti loodame ja nõuame? Et nad maaliksid meile sugupulle ja lehmi, kes näitavad sabaga vihma ja tuult. On olemas niisukesed lehmad. Ehk paremal korral — kuidas maetakse pritsimeest, s. t. pasarnikut.“
„Sa oled lihtsalt jõle!“ hüüdis Karin.
„Muidugi, ma liialdan,“ oli Indrek nõus, „aga ega see suurt asja ei muuda. Mäletad sa seda kontserti, kus meie selja taga keegi seltskonnadaam teisele vaimustatult hüüdis: ta laulab peaaegu nagu grammofon! ja seda pildinäitust, kus keegi teine läbi kuldraamidega lorneti vaadeldes kiitis: tore! suurepärane! nagu oleks aparaadiga võetud? Noh, ja nii oleme kõiges.“
„Tähendab, pole kuidagi võimalik kunstnikkudega läbi käia?“ küsis Karin.
„On küll,“ vastas Indrek, „aga selleks peaks meil kui pursuidel palju rohkem raha olema. Või me peaksime palju vähem toitu ja palju rohkem kunsti ostma. Üldse, me peaksime vähem kõhuga ja rohkem vaimuga seedima, siis tuleks kunst ja kunstnikud ise meile majja.“
„Ma söön ju küll vähe,“ ütles Karin, „vaata, kui kõhn ma olen.“
„Sedasama kinnitab endast ka proua Köögertal ja palju teisi temataolisi,“ ütles Indrek.
„Ikka kõrvutad sina mind selle vanamooriga!“ hüüdis Karin pahaselt. „Mina olen ju tema kõrval elus pilbas.“
„Muidugi, aga ma nägin millalgi koera, kes oli paljas kondikrobi, ometi oleks ta söönud kas või hommikust õhtuni ja kunagi ei saanud ta täis, kunagi ei lõppenud tal nälg. See olevat niisuke koerte haigus, sõja ajal hakanud ta hobustesse. Mina arvan, et meie, aga võib olla ka et kogu maailm põeb praegu seda koerte haigust. Eriti see nõndanimetatud seltskond.“
„Küll oled sa kade,“ ütles Karin nüüd.
