asja õpetab,“ ütles proua Horst, et tõendada oma asja kursis olemist.
„Aga kuidas prantslane oskas eesti keeles luuletada?“ küsis Karin.
See rabas kõiki. Kuidas oli see võimalik, et välismaalane oskas meie keelt? Sest sõnad: iga tund ma näen und jne. on ju puht eesti keeles.
Aga proua Itam ütles üsna rahulikult:
„Ega siis tema eesti keeles! Tema ütles seda prantsuse keeles, aga minu mees tõlkis eesti keelde, sest ta ütles: kuis siis võib lugeda prantsuse keeles, kui peab sündima õige eesti vabariigi poeg. Tema on ju hirmus suur isamaalane.“
„Ah siis härra Itam ise luuletas selle!“ hüüdis Karin, aga raske oli mõista, mis tema hääles helises, kas imestus või nöökamine. Aga võib-olla ei see ega teine, vaid lihtis naiivsus.
„Minu mees teeb kõik, mis ma temalt palun,“ ütles proua Itam iseteadliku mahedusega ja juhatas oma külalisi ühest ruumist teise, neile igal pool parajasti niipalju aega andes, et nad võiksid ühe või teise tähenduse teha nähtu või katsutu kohta.
Kabinetis, kus majaproua avas teatud salalaeka, küsides, et mis külalised soovivad, kas konjakit, likööri või veini, valitses üleni vasega ehitud tamm. Kui proua Horst heal meelel sügava klubitooli siidpehmet nahka silitas, küsis majaproua:
„Kahtlete, kas on nahk?“
„Ma imetlen tema pehmust,“ vastas proua Horst.
„Eht pühvel, kinnitab minu mees ja teda võib usaldada, sest tema ei armasta imitatsioone. Tema nimetab neid poolvillaseks.“
„Aga milleks peab kõik nii tugev olema?“ küsis Karin.
„Mis te sellega mõtlete?“ küsis majaproua.
„Seda, et miks on kõik vasega rautatud — toolid, kapid, sohvad ja kõik,“ ütles Karin.
„Et oleks ilusam,“ seletas proua Horst.
„Aga siis oleks ju veel ilusam, kui rautaks üleni kõik vasega ära,“ seletas Karin. „Kui minul oleks palju
