nagu seda valitsev kunstitase sel silmapilgul üldse suutis, alates juustega, mis meenutasid valget neegrit, ja lõpetades hammastega, kus säras aina kuld. Lisaks kandis proua Köögertal kõrvus rõngaid ja pehmel ümmarikul kaelal keed, mis olid mälestised endisest Venemaa „hiilgavast elust“, nagu ta ise ütles, kust nad ühes abikaasaga ilmusid oma väikest, armast kodumaad üles ehitama tööstusalal.
„Kui armas, et tulite. Toote meie igavasse seltskonda ometi pisutki elu!“ hüüdis proua Köögertal Karini mõlemaid käsi haarates. Ja ta viis tema kohe pisut kõrvale, kus seletas saladuslikult ning nukralt: „Te ei või arvatagi, kui kole kurb ma olen: Röneel on hääl halvas vormis! Rönee hääl on lihtsalt ära! See on otse hirmus, kuidas Rönee hääl on ära! Ta pidi täna õhtul esinema, aga nüüd jääb muidugi kõik seks. Lihtsalt peab jääma. Milline tore orgaan tal on! Olete ehk millalgi kuulnud? Ei? Kui kahju! Ta esineb vahel kitsamas ringis. Ja muidugi, ainult kitsamas. Tema ei armasta suurt publikumi, selleks on ta liig peen ja tagasihoidlik. Peen on ju tagasihoidlik, eks?“
Sel silmapilgul ilmus Paralepp oma üpris viisaka kummarduse ja peaaegu ahne suudlusega, nagu tahaks ta kogu majesteetliku majaproua kinni pista, alates sõrmustatud ning võrustatud käest ja lõpetades sinakat lüheldast kleiti kandva ümmariku kehaga. Jalad, need siidis ja kõrgekontsalises brokaadis tippivad pisitillukesed asjakesed — nõnda oli keegi neid kunagi nimetanud, mis meeldis prouale endale väga, sest ta tahtis, et tal oleks peale nina veel ükski väike esemeke — jah, jalad lähevad kehale iseenesestki järele.
„Issand, kuidas ma kartsin!“ hüüdis Karin, kui nad jäid Paralepaga kahekesi.
„Keda? Proua Köögertali? Tikkus ta teile millegagi kallale?“ küsis Paralepp.
„Ei!“ naeris Karin. „Proua Köögertal oli üpris lahke, kurtis, et Röneel olevat hääl ära.“
„Sel oli hääl vist juba enne sündimist ära,“ vastas Paralepp ja küsis: „Aga mida või keda te siis kartsite?“
„Teid,“ naeris Karin, „ma mõtlesin, et pistate proua
