Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/12

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

meid endid pankrotti või vähemalt, et ma seda tahan. Ütle ometi, kust sa selle võtad?“

„Lase mind minna!“ karjus Karin välkuvail silmil.

„Ei lase, enne kui sul aru pähe tuleb,“ vastas Indrek, „muidu võid iseendale ja ka oma isale suure õnnetuse kaela tõmmata.“

„See pole sinu asi!“ vastas naine. „Mine eest! Muidu hakkan karjuma.“

„Karju, kui tahad,“ ütles Indrek, „elad ju omas majas.“

„Ma kratsin su silmad puruks,“ ähvardas naine.

„Kratsi, ma olen ju su oma mees,“ vastas Indrek endise kindlusega, ilma et oleks mõelnud enda kaitsmisele.

Järgmisel silmapilgul tundis ta naise teravaid küüsi oma näos ja tal tulid meelde selle hoolega maniküüritud käed.

„Said sa?“ sähvas Karin parastavalt, aga nähes Indreku näol verd, ta taandus silmapilkselt, istus sohvale ja hakkas peaaegu suure häälega nutma. Indrek jäi veel tükiks ajaks seisma, toetudes seljaga vastu ust, ja vahtis tühjusse. Viimaks ärkas ta nagu unest, astus sohva juurde ja rääkis vabandavalt:

„Muidugi olen mina jällegi kõiges süüdi, ma poleks pidanud sulle neid tõsiseid asju nii äkki ja ettevalmistamatult rääkima. Pealegi pole kõik kuuldused veel tõsiasjad. Ma tahtsin sulle ainult seda öelda, et ei maksa jumala elu või surma olenevaks teha igamehe pankrotist, liiatigi Köögertali omast mitte. Sest tema pankrotiga võib tõepoolest nõnda juhtuda, et ta kisub ka meid kaasa.“

„Issand jumal!“ hüüdis Karin ja tõstis oma märjad silmad Indreku poole. „Esteks ikka isa, nüüd juba meie ka.“

„Aga kes on siis isa ja kes meie?“ küsis Indrek. „Tabab õnnetus isa, siis tabab ta kaudselt ka meid. Ma ei usu mitte, et sinu maja meile nii laheda elu võimaldab, nagu see tänini olnud.“

„Ega me siis sellepärast pankrotti lähe,“ ütles Ka-

12