Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/120

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Aga teised, eriti majahärra, olid tähele pannud, et Karin ja Paralepp nõiuvad oma viinaklaase, ja kõik tahtsid teada, milles asi seisab. Ning kui neile seletatud ja nõiasõnadki kätte õpetatud, hakkasid kõik peaaegu kooris oma viina veeks muutma ning ikka sagedamini klaase tühjendama, et näha, kas usul on viinavõtmise juures tähendust või mitte. Varsti arvasid paljud, et usul on tingimata suur tähendus, sest, ütlesid nad, kui nemad oleksid niipalju viina joonud ilma usuta, siis oleksid nad juba ammugi laua all olnud. Nõnda võis lahedasti edasi juua, sest laua alla langemist polnud niipea karta. Üks tõsiasi ilmnes täna õhtul ometi: naised olid usus palju nõrgemad kui mehed, nemad ei suutnud viina kuigi suurel määral veeks muuta ja sellepärast lõid nad näost lõkendama, hakkasid suure häälega rääkima ning peaaegu kiljudes või kõõksudes naerma, toetudes kätega või küünarnukkidega lauale, nii et seal midagi veerema tikkus või ümber kukkus; mõned langesid isegi oma mees- või naisnaabrile kaela, nagu oleksid nad täis magusat armu joovastust. Ühe proua usk oli lõpuks sedavõrt lõtv, et ta vajus sootuks reast välja juba enne soojade roogade tulekut, kus ta oleks võinud valida põrsa, vasika, kana või kalkuni, ja selle nõdrausulise pidi talutama kõrvalruumi, kus lauanaaber püüdis teda vähemalt magusate roogadegi ajaks vormi panna. Aga see äpardus täiesti ja lauanaaber pidi lahkuma, võttes kaasa viimaseks õrnuseks daami huulilt sõna „siga“, mis öeldi südamepõhjast, pealegi veel nõnda, nagu oleks tal vähemalt kolm s-i ees. Daami oma mees ei lasknud end sellest põrmugi segada, sest temal oli ju oma naisnaaber, kelle vastu tal kohused. Pealegi oli ta veendunud, et kui naisega ei saa hakkama võõras mees, siis oma mees ammugi mitte.

Ka Karin tundis, et tema peas sumises ja palged hõõgusid. Ta pani tahtmatult käe otsaette, nagu tahaks ta sealt midagi ära võtta. Selle juures kippus ta nagu Paralepalt üürikeseks tuge otsima. Aga see ei pannud seda nagu tähelegi, võttis ainult täidetud klaasi, sundis Karinit sedasama tegema ja kordas juba valju häälega, nii et kõik pidid kaasa karjuma: „Iga tund ma

120