kama ja tahtma?“ küsis Karin. „Mis asjamees siis sina õige mul oled?“
„Mina olen umbes samasugune asjamees, nagu sinagi,“ vastas Indrek. „Ka mina ei oska ja võib-olla ei taha õieti midagi teha. Väike saladus sulle: kutseta õpetajaid hakatakse lahti registreerima ja mina olen üks neist. Siis tuleb ehk aeg, kus peame vürtspoodnikuks hakkama, nagu sinu vanemadki. Hoia obligatsioonitegemine selleks ajaks.“
See rabas Karinit nii masendavalt, et ta ei saanud hulgal ajal sõnagi suust, vahtis ainult pärani silmil, milles veel pisarate jäljed, Indrekule peaaegu arutult otsa.
„Sa ajad mu hulluks,“ lausus ta lõpuks. „Mina sinuga vürtspoodnikuks? Aga, Issand halasta, milleks siis ema laskis mind koolis käia, milleks ma õppisin vene ja saksa keelt? Ja sina niisamuti, milleks seda kõike, kui ometi lõpetame vürtspoega, nagu sina ütled?“
„Aga mis siis teha, kui millegi muuga ei oska enesele ülespidamist teenida,“ vastas Indrek.
„Meil on ju alles see maja!“ hüüdis Karin.
„Noh, aga siis ei tohi ju temale obligatsiooni peale teha, muidu võib ta üleöö jumal teab kelle omaks saada,“ seletas Indrek. „Läheb oksjonile ja siis ostab see, kel raha, ja kuna meil teda ei ole, noh, siis tulebki see, mis ma ütlesin — vürtspood ja muud niisugused asjad.“
„Ah sa igavene võrukael!“ hüüdis Karin nüüd. „Tähendab, vürtspoe ja kõik muu mõtlesid sa ainult selleks välja, et mulle hirmu nahka ajada ja mind sundida oma kavatsusest loobuma. Tunnen su nükkeid! Aga, näe, mina sind ja su vürtspoodi ei karda. Sest pea meeles, niisugused asjad mind ei hirmuta, sest mul on tuhat korda kergem ratta alla või vette minna kui langeda tagasi oma vanemate seisukorda. Sellepärast elan üsna rõõmsalt edasi ja kui lõpp, siis lõpp.“
Selle peale võttis Karin käekotist peegli ja vaatles end.
„Lihtsalt hirmus, kuidas ma välja näen!“ hüüdis
