Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/156

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

teist peale minu. Ehk kui ongi, siis on need sootuks teissugused, minust lahkuminevad olendid, kellega minul pole mingit sarnasust ega ühendust. Pole vähematki kokkupuutumist, sest nemad asuvad nagu teisel pinnal, isegi teisel planeedil. Niisugused on minule siis teised inimesed. Mina tunnen siis rohkem sugulust mõne hulkuva koeraga või väsinud hobusekronuga kui teiste inimestega. Ükskord nägin ma nõnda jalutades autot, mis ei tahtnud kuidagi vedu võtta, ja uskuge või mitte, see on üsna teine asi, aga mina kinnitan teile, et äkki tundsin siis, et mina olen selle haiseva masinaga lähemalt sugulane kui ükskõik kellega kogu maailma inimestest.“

„Lähemalt isegi kui oma lastega?“ küsis Indrek.

„Isegi lähemalt kui oma lastega,“ kinnitas Kalvi, ja tema kurnatud lubivalge nägu kiskus virilale naerule. „Sest öelge mulle ometi, mis ühendus või sugulus võib minul olla nende kahejalgsetega, kes istuvad kõigis neis lokaales, millest mina käin mööda, silmad virvendavad peas, kus kihulased tallavad tuult? Ennemuiste ehk oli ometi niigi palju, et minusugune õpetas nende lapsi, aga nüüd pole neil kahejalgseil lapsi ka mitte, sest haisevad masinad põrutavad kõik naised enneaegu ära. Ja õieti öelda, kuhu see praegune naine oma lapse panekski või mis ta temaga teeks, sest kõhtu tal ei ole, puusa ei ole, rinda ei ole, nii et mina arvan mõnikord hilja õhtul kõndides, et kas tal vaesekesel muudki midagi on. Ainult sääred! Ja kui mina nüüd mõtlen, et minu omad tütred kord kasvavad — mul on nad kõik tütred, sest loodus muretseb nõrgema poole abiliste eest ja minu naine on nõrgem kui mina, — ja et ka neil pole enam kõhtu, puusa ega rinda, siis tundub mulle, et pole neil sugulust ei minuga ega oma haige emaga, vaid neid oleks nagu jumal teab kes sigitanud või ilmale kandnud. Ja ometi on meie abielu puhas, täiesti puhas, see on ainuke lohutus mu elus. Mitu korda olen mõelnud, et kuidas küll need mehed saavad rahulikult elada, kes ei tea, kus nende naised käivad või mis nad teevad.“

„No näete,“ tähendas Indrek siin, „teile pole veel

156