Nõnda oli Indreku ämma kuldne arvamine. Ja kui ämm oli temale hiljuti öelnud, et tema kartnud endisel ajal Indrekut, siis see oleks võinud nüüd peaaegu öelda, et tema hakkab kartma oma ämma.
Aga ka oma ametivenna Kalviga oli sama lugu, sest see keris Indrekuga juttu otsides aina mingisuguse hella punkti ümber, kuigi algas harilikult oma tapvast tööst, vaevast ja murest. Ning ikka lõppes kõik sellega, et ta kui ülekohtuselt kannataja hüüdis: mis ta sellest saab, mis see talle annab, mis see talle sisse toob.
Ka tema töö oli nagu omataoline vürtspoepidamine, milles ainukeseks eesmärgiks on sissetulek. Kui maksta Kalvile tema töö eest küllalt kõrget tasu, siis võib-olla ei teeks see töö talle vähematki muret ega vaeva, valmistaks isegi lõbu. Kõik mõtlesid ainult tasu peale ja see oligi, mis määras nende vahekorra tööga. Keegi ei leidnud töös endas midagi väärtuslikku, mille pärast oleks maksnud higistada. Tööga oli samuti nagu usugagi: ükski ei tahtnud muidu uskuda, kui pidi selle eest ikka midagi saama, kui mitte siinilmas, siis vähemalt teiseski — kui mitte muud, siis vähemalt kuldpasuna, mida võib puhuda igavesti, istudes jumala enda paremal käel.
Indreku meel läks nukraks seda mõeldes. Kalvigi pani seda tähele, aga tema arvas, et see on kaastundmusest tema raske seisukorra vastu ja sellepärast rääkis ta veel suurema hooga edasi:
„Seal on see Köögertal, kes läks pankrotti, mis teab tema minu tööst ja vaevast, mis teab tema üldse tööst ja vaevast, aga ometi elab ta pankrotiski paremini kui mina kogu oma varandusega. Pankrott laseb teda samuti pidutseda nagu ennegi.“
„Ta pulgestab naise varandust,“ ütles Indrek.
„Naise varandus, naise varandus!“ hüüdis Kalvi. „Eks minu naisel võiks ka mõni varandus olla. Miks temal ei ole? Ütle, miks minu naisel ei ole? Kust sai Köögertali oma selle varanduse? On tal mõni koht, amet, teenistus? Pole ju! Tähendab…“
„Tähendab, tal võisid olla rikkad vanemad,“ ütles Indrek vahele.
