rohkem kui ainult niipalju, et laugude alused said nõresvett täis.
„Aga nüüd sa ju nutad, mamma,“ ütles Tiki, kes märkas pisaraid.
„Ei, kallis laps,“ vastas Karin, „mammal tulid ainult pisarad silma, sest ta nägi kusagil pisi-pisikest poisut, kelle kõht on väga haige ja ei parane. Kas sa tahad, Tiki, et selle poisu kõht saaks terveks?“
„Tahan küll,“ vastas Tiki lihtsalt, „las poisu saab pealegi terveks.“
„Aga sina, Miia?“ küsis Karin vanemalt tütrelt.
„Kas see poisu on väga väikene?“ küsis Miia vastu.
„Pisitillukene,“ ütles Karin ja tegi rääkides oma hääle võimalikult peeneks.
„Siis tahan küll, et saab terveks,“ ütles Miia. „Aga suuri poissa ma ei armasta, need teevad haiget.“
„Lapsed, andke oma käed siia,“ ütles Karin, ja kui lapsed seda olid teinud, rääkis ta edasi: „Ja mõelge nüüd selle väikese poisu peale, kelle kõht on haige. Mõelge nõnda, et see haige kõht saab aina tervemaks. Noh, kas mõtlete? Mõelge tublisti, tublisti.“
„Ma ei saa, mamma,“ ütles Tiki.
„Ma ka ei saa,“ kurtis Miia, „sest ma mõtlen, et misuke see poisu on, aga kõhtu ei saa mõelda.“
„No hea küll,“ ütles Karin. „Mõelge nii palju kui vähegi saate ja ütelge mulle järele: poisu, kallis!“
„Poisu, kallis,“ kordasid lapsed kahekesi, mispeale Miia emalt küsis:
„Kas see poisu on meile siis kallis?“
„On küll,“ vastas Karin.
„Aga ma pole teda ju näinudki,“ ütles Miia.
„Tiki pole ka,“ ütles väiksem tütar.
„Sest pole ühti, ikka on kallis,“ seletas Karin, ja sellepärast loeme ja mõtleme üheskoos veel kord: poisu, kallis, iga tund ma näen und…“
„Und näeb ju öösi, mitte päeva,“ ütles Miia vahele.
„Und võib igal ajal näha,“ seletas Karin ja jätkas oma „nõiasõnade“ etteütlemist lastele, mida need päid nokutades kordasid. Lõpuks ütles Karin, et kui nemad
