Indrek polnud veel tulnud. Karin läks tema tuppa ja lukustas ukse, et ei pääseks segama ei lapsed ega Tiina, kes käis talle viimasel ajal eriti närvidele. Juba varemalt oli ta liikunud peaaegu kuulmatult, nüüd oli ta muutunud otseteed kassiks. Sest pole ühti, et Karin ise oli temale alguses õpetanud seda kuulmatut käiku ja talitamist, praegu ta ei kannatanud seda. Praegu ta oleks tahtnud, et Tiina oleks liikunud ja talitanud kuuldavalt, sest muidu tundus, nagu hiiliks ta mööda seina- ja uksetaguseid.
Lukustatud uste taga meenusid Karinile uuesti kadunud lilled. „On see hea või halb eeltähendus, et ma nad nõnda kaotasin?“ küsis ta endamisi ja lisas natukese aja pärast: „Mu vaesekese pea peab küll sootuks otsas logisema, kui ma niisukesi asju teen.“
