nüüd teinud, aga ometi on seegi midagi, mis mind teeb pisutki sinu vääriliseks.“
„Naine, sa oled pisut peast põrunud,“ ütles Indrek.
„Kuis nii?“ küsis Karin. „Kõik seltskond elab ju nõnda. Mehed petavad äris, ja et naised oleks pisutki nende väärilised, siis nad petavad vähemalt abieluski. Sest kuis nad siis muidu saavad üheõiguslised olla, kui nad pole ühesugused.“
„Mul pole tõesti sõnu, et sulle vastata,“ ütles Indrek. „Sinu arvates pole mina sulle millegist muust jutustanud kui aga väikesest ärilisest pettusest. Kellega ma seda petlikku äri siis mõtlesin ajada, kas jumalaga, ilmainimestega või ehk koguni sinuga?“
„Ei, kallis, sa mõistad mind hoopis võõriti!“ hüüdis Karin. „Ah jumal küll, et mehed naisi ei mõista! Ega siis sina pole sellepärast petnud, et teised petavad. Mina ju ka ei peta. Sest ega see pole ometi pettus, kui ma midagi teen ja siis tulen ise heast-paremast ning jutustan sulle kõik ära — kõik, kõik, nagu see on sündinud. See pole enam mingi pettus. Aga see on kuritöö, seda ta on. Mina olen kurjategija, nagu sa tol korral enda kohta ütlesid, kui sa minult küsisid, kas ma tahan kurjategija naiseks saada? Mina tahtsin, sest mul hakkas pisut nagu õudne ja mul oli mõnikord hirm sinuga üksi jääda. See hirm võib-olla siduski mu sinuga lõplikult. Ma mõtlesin esteks, et sina peaksid ehk mind ka nüüd pisinatukenegi kartma, sest ka mina olen ju kurjategija, aga kui sa siis äkki ütlesid, et sa võiksid mu kui konna maha lüüa ja jalgupidi aia taha visata, siis sain ma aru, et sina ei karda mind põrmugi, sest sa ei pea mind kurjategijaks. See tegi mu hirmus kurvaks. Õieti öelda, ma ei teagi, mis mu nii hirmus kurvaks tegi, aga mul tuli meelde, kuidas sina oma kuritegu mulle jutustasid ja ise nutsid, siis tuli ka minul nutt peale. Ise mõtlesin: las ma ometi nutan, nii et ta näeb, et see pole sugugi naljaasi, aga muidu ta ehk veel mõtleb, et ma räägin muidu niisama, et ennast huvitavamaks teha, kui ma tõepoolest olen. Mehed teevad naiste ees alati nõnda ja meie, rumalad, lähme ikka selle
