oma tuppa ja jäi seal akna all seisma, et prügikasti tühjendaja tegevust silmitseda, nagu oleks see tõesti mingisugune suur ja tähtis toiming, mida maksab ikka ja jälle vaadelda.
Aga juba algusest peale märkas Indrek, et prügivedaja on ärksa vaimuga ja teadusehimuline mees. Tema ei lasknud ühtegi vähegi vaatlusväärset eset muidu kastist vankrisse, kui pööras teda enne mitmel korral ringi, lõi teda tasakesi katseks, tonksas jalaga ja kui vaja, võttis ta kättegi, et vaadelda ja isegi nuusutada.
„Ei ta selle mehe käest pääse,“ mõtles Indrek.
Ja ei pääsenudki. Sest ei võtnud kuigi palju aega, kui tuli nähtavale valge pakk, mille Indrek isegi siit maalt, s. t. toast akna alt tunnustas kohe omaks. Prügivedaja pööras teda esiteks hargiharudega, veeretas siis jalaga, nagu tahaks ta katsuda tema kõvadust, ja võttis ta lõpuks pihku, proovis sõrmede vahel ja hakkas siis paberit lahti arutama, nagu oleks see üsna harilik pakk, mille tood poest koju ja avad omas toas. Paberi seest tuli midagi nähtavale, mis äratas Indrekus kahtlust. See polnud nagu sugugi see, mis tema pakis pidi olema. Pealegi, tema pakis pidi leiduma kaks asja, igaüks omaette eraldi veel kord paberi sees, aga selles pakis oli ainult üks asi ja ühekordselt paberis. Ei puudunud palju, siis Indrek oleks alla rutanud ja paki tõmmanud prügivedaja käest, et lõplikult veenduda, mis paber see õieti on ning mis temasse mässitud. Aga õigel ajal tuli tal parem mõte: ta läks ja võttis binokli, puhastas ruttu selle klaasid ja tõstis ta siis silmile.
„Jumala eest, paberis on leib, mitte sai!“ hüüdis ta imestunult, nagu oleks ta avastanud mõni teab kui tähtsa uudise või leiduse. Ta võttis binokli silmade eest ja vahtis ilma selleta. Prügivedaja kooris paberi leivatükil tervena ümbert ära ja vahtis teda ümberringi, nagu püüaks ta lahendada mingit rasket küsimust. Samal silmapilgul lähenes prügivedajale kojamadam ja küsis oma heleda häälega, mis kostis läbi avatud õhuakna:
„Mis sa sealt leiad, et nii hoolega vahid?“
